Iga rahvakalendri tähtpäevaga on seotud nii lubatud kui ka keelatud toimingud. Samuti valmistati igal tähtpäeval kindlaid toite. Meie esivanemad tegelesid peamiselt karjakasvatuse ja põlluharimisega, mille juures tuli hoolega ilma jälgida, nõnda ennustati tähtpäevade ajal tehtud vaatluste abil ilma ka edaspidiseks. Aasta jagati kaheks pooleks: talviseks ja suviseks.

     Põllutööde alguseks ja karja väljalaskmise ajaks loeti jüripäeva (23. aprill). Siis tulid tallu  uued sulased. Karjalaskega kaasnes hirm huntide ees, seepärast loeti "hundisõnu". Tehti ka jürituld, mis pidi samuti  karja kaitsma. Seitse nädalat pärast lihavõtteid tähistati suvistepühi. Siis toodi tuppa kaski, kiiguti, käidi külas, noortel oli võimalus omavahel tutvusi sobitada.

     Suvistest tähtpäevadest on kõige tähtsamaks jaanipäev (24. juuni), mis märgib suve algust – suvine pööripäev. Jaanilaupäeval (üks päev enne jaanipäeva) lõpetati töö varakult, käidi saunas, pandi selga uued puhtad riided ja mindi jaanitulele. Tulel arvati olevat maagiline puhastav mõju. Jaanituli tehti tavaliselt külakiige juurde või mõne muu ilusa koha peale, kuhu külarahvas kokku tuli. Tule ümber tantsiti, mängiti, lauldi ja hüpati üle lõkke. Arvati, et jaaniööl puhkeb õitsele sõnajalg. See inimene, kes leidis jaaniööl sõnajalaõie, pidi   õnnelikuks saama. Jaaniööl tehtud saunavihud pidid andma noorusliku jõu ja tervise. Jaanipäeva vihm ennustas vihmast viljalõikusaega. Vaikne tuul ennustas head pähklisaaki.

     27. juuni on seitsmemagajapäev. Sel päeval ei tohtinud magada, muidu oli inimene kogu aasta unine. 10. juuli on seitsmevennapäev. Kui sel päeval sajab, siis sajab veel 7 päeva ja kui siis ka järele ei jää, sajab veel 7 nädalat.

     Jaagupipäevaks (25. juuli) pidi hein tehtud olema. Selge ja soe jaagupipäev lubas jõuludeks selget ja külma ilma, udu aga head kartulisaaki. Jaagupipäeval visati aida lakke kolm rukkipead, et salved vilja täis saaksid.