Madisepäeva (21. september) peeti loomade, putukate ja usside talveune alguseks. Tähtis päev oli mihklipäev (29. september). Selleks ajaks pidid kõik välised tööd tehtud olema, lõppes karjaskäimine, mõisategu, taluteenijate tööaasta. Naistel algasid tubased tööd ja ühised käsitöötegemised istjatsed. Mihklipäeval tapeti lammas, tehti õlut ja pidutseti. Öeldi, et "sääsk on mees mihklipäevani". Mihklipäevane lõunatuul pidi tooma sooja ilma terveks sügiseks ja talveks.

     Mihklipäevaga algas hingedeaeg sügisese sombuse ilmaga liikuvat hinged meelsasti inimeste kodude lähedal. Hingedepäeval (2. november) köeti hingedele sauna ja kaeti laud.
     Novembrikuu tähtsamaid pühi on mardipäev, mida tähistatakse
10. novembril, Martin Lutheri sünnipäeval. Tänini tuntud mardisandikomme pärineb ammusest tavast mardipäeval kloostrite ning vaeste heaks annetusi koguda.
     Mardisandiks käimise mõjul hakati santimas käima ka kadripäeval
(25. novembril). Kadrisandid maskeerusid valgetesse tüdrukurõivastesse. Sageli võeti kaasa õlgedest valmistatud kadrihani, kes hirmutas lapsi. Kadripäeval lammaste niitmine pidi tooma hea lambaõnne.

Nigulapäev (6. detsember) on tuntud merehädaliste kaitsepühaku Nikolause nimepäevana. Hiljem on mitmed nigulapäeva kombed üle kandunud jõuludele. Jõuludega tähistati talvist pööripäeva ja aastavahetust. Jõulud algasid eesti rahvakalendris toomapäevast (21. detsember) ning kestsid kolmekuningapäevani ( 6. jaanuar). Jõule on peetud imedeajaks, mil liiguvad ringi vaimud ning surnute hinged, kes käivad kodudes ja kirikutes jumalateenistusel. Et kurje vaime majast eemale peletada, tehti väravatele, ustele ja akendele ristimärgid. Jõuluõhtul (24. detsember) pidi toas kogu öö tuli põlema. Loomadele anti jõulusööki ja leiba. Jõgede, ojade, allikate ja kaevude vesi pidi jõuluööl silmapilguks viinaks muutuma.
Jõuluvana-komme sai alguse 17. sajandil Saksamaalt. Eestis olid tuntud jõulusokk ja jõuluhani, kes olid maskeeritud pahupidi pööratud kasukasse ning sageli ei toonud mitte kinke, vaid nõudsid ise maiustusi, eriti pähkleid. Jõulupuude tuppatoomine levis Põhjamaadel laiemalt alles 19. sajandil.

Tõnisepäev (17. jaanuar) oli talve poolitaja: karu pidi teise külje keerama, pool loomatoitu pidi alles olema. Küünlapäevaks (2. veebruar) pidid olema puud raiutud ja kedrus kedratud, pärast seda algas kudumine. Küünlapäeval peeti ka mokalaata kaubeldi talusse uusi teenijaid. Veebruarikuusse või märtsi algusesse langeb vastlapäev. Siis lasti liugu, söödi seajalga ning tehti seajalakondist vastlavurre.

Märtsi lõpus või aprillis on lihavõtted. Siis korrastati tube, käidi kiigel, värviti mune. Söögiks valmistati muna- ja kohupiimatoite.

2. Kuidas nimetatakse lihavõttepühasid veel teiste nimedega?

...................................................................................................................................................

3. Jutusta, mida teed sina vastlapäeval (jaanipäeval, mardipäeval, jõuludel).

4. Milline rahvakalendri tähtpäevadest sulle kõige rohkem meeldib? Miks?
Joonista sellest siia pilt.