Taluhooned paiknesid suhteliselt vabalt ümber avara õue, elumaja asetses harilikult õue tagaservas. Tavalised kõrvalhooned olid aidad, laudad, suveköök ja saun. Õue piiras tara. Tara jaotas taluõue puhtaks õueks ja karjaõueks. Õuel asus vinnaga kaev. Mõnes taluhoovis asusid ka kalaait, sepikoda või tuulik. Taluhooned olid ehitatud palkidest, katus õlgedest. Katusealust lakka kasutati heinte ja õlgede hoiukohana.

     Peaaegu kogu Eestis elati rehielamutes. Savi- või kivipõrandaga eluruumi – rehetuba – kasutati ka vilja kuivatamiseks. Rehetoa nurgas oli suur ahi ja lae all kahel talal parred, millel kuivatati vilja. Rehetoa kõrval oli avar rehealune, kus sügiseti peksti vilja ja talvel hoiti loomi. Et rehielamul polnud korstnat, lasti suits välja uksest või väikesest pajaaugust. Aknaid päris vanaaegsel rehielamul ei olnud. Talvel oli korstnata rehetuba ainus eluruum, suvel magati rehetoa kõrval olevas kambris, riideaidas või lakas ning valmistati sööki suveköögis. Kuna kambrit ei saanud kütta, kasutati seda talvel lihtsalt panipaigana. Palju oli tuleõnnetusi, sest kõik hooned olid puust. Tuulise ilmaga ei tohtinud ahju kütta, sest säde võis lennata kellegi õlgkatusele.     
     19. sajandi teisel poolel ehitatud elamutel olid juba korstnad, laudpõrandad ning klaasaknad. Katuseid hakati tegema laastudest. Ühe kambri asemel tehti mitu köetavat laudpõrandaga kambrit, mis said elu- ja magamisruumideks. Rehetoa ja kambri vahele tehti köök. Lisandus ka õuehooneid: tall, küün, kelder, kuur ja käimla.

3. Jutusta, miks nimetati taluhoonet rehieelamuks.
    Milliseid uuendusi tehi rehielamule hiljem?
4. Mille poolest erineb tänapäeva elamu vanast talumajast?