Juulikuus algas tavaliselt heinategu. Heina tuli koguda talviseks loomasöödaks. Vanasti niideti heina käsitsi vikatiga. Kuiv hein riisuti rehaga kokku, pandi see kuhjadesse või veeti küüni. Augustis, kui vili valmis, algas viljalõikus. Vilja lõigati käsitsi sirbiga, kuivatati siis põllul rõukudes või hakkides. Siis veeti vili koju ning kuivatati viljavihke rehetoas parsil. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga terad tuli viljapeadest eraldada. Viljakõrred laotati rehealusele maha ja peksti puust kootidega.
6. Kirjuta, millised tööriistad ja esemed on pildil ning mis töid nendega tehti.
...................................................................................................................................................
...................................................................................................................................................
...................................................................................................................................................
7. Kuidas tänapäeval vilja lõigatakse ja pekstakse?
...................................................................................................................................................
Kiirete talutööde tegemiseks (näiteks heinateoks, kartulivõtuks, sõnnikuveoks) korraldati talgud kutsuti kokku naabrid ja tuttavad, et töö saaks üksteist abistades kiiremini tehtud. Kutsuja andis talgulistele süüa, õhtul pärast tööd lõbutseti.
Kui sügisel põllutöödega valmis jõuti, hakati tegema mitmesuguseid tubaseid töid. Naised ketrasid lõnga, kudusid kangast ja õmblesid riideid, mehed valmistasid puust tarberiistu. Talvel veeti suvel tehtud hein reega kuhjadest koju. Samuti lõigati metsas puid ning veeti palgid koju, sest talvel sai reega üle lume lihtsamini ja otsem liikuda.
8. Kirjuta iga pildi juurde, millise talutööga on tegemist (rehepeks, heinategu, viljalõikus, ketramine, karjalaskmine, külvamine). 
Talupoja elus oli vähe rõõmsaid silmapilke. Tähtsamaks pidustuseks olid pulmad, mida peeti tavaliselt talve alguses, kui jätkus rohkem toitu ja oli hea saanitee. Suuremateks pühadeks olid suvine ja talvine pööripäev: jaanipäev ning jõulud. Peamiseks lõbustuseks oli tants torupilli saatel. 19. sajandi lõpul hakati pidama tantsuõhtuid simmaneid. Torupilli asemele tulid rohkem viiul, kannel ja lõõtspill.
Peamiseks rahva kokkukäimiskohaks jäi kirik, kus naise said üksteisega uudiseid ja kangaproove vahetada, mehed niisama juttu ajada. Olulisena püsis ka kõrts, kus mitte ainult ei joodud, vaid lõbutseti, katsuti jõudu, kakeldi. Kõrtsides ka tantsiti. Kevadel peeti mokalaata, kus sokutati sulaseid ja tüdrukuid suveks tööle.