Talupoja toit oli kesine ja ühekülgne. Leivale lisati harilikult aganaid (teravilja kestad ning peenemad õisikute ja lehtede osad), kuid sageli tuli aganaleivastki puudus kätte. Seepärast suhtuti leivasse suure lugupidamisega. Juhtus leivatükk maha kukkuma, tuli see üles võtta ja leivale suud anda. Austust söögi vastu näitavad ka järgmised vanasõnad.

Kes toitu mõnitab, näeb viimaks nälga.

Ära narri toitu, toit tasub teinekord seda tagasi.

     Peamiseks leivakõrvaseks oli soolasilk. Kuni kartulit Eestis veel ei kasvatatud, kasutati toiduks põhiliselt naerist, kapsast, kaalikat. Igapäevatoiduks oli ka jahupuder ehk kört. Harvemini ja jaopärast tarvitati liha. Värsket liha saadi ainult loomade tapmise ajal, muul ajal söödi soolatud liha. Ainus magusaine oli vanasti mesi.

     Joogiks tarvitati kalja, mõdu, vähem piima. Pühade puhul pruuliti õlut. Kevadel oli joogiks kasemahl.

………………………………………………………………………………………………………

     Toidunõud olid puust. Talupere sõi ühest kausist ja jõi ühest toobist. Peremehe koht oli laua otsas, tema jagas kõigile leiba. Hoolitseti ka selle eest, et sulane saaks söönuks, sest kes palju sööb, teeb ka palju tööd.