ELU MÕISAS

Algselt ei olnud mõisad eriti luksuslikud. Nad olid ehitatud puust ning ümbritsetud kõrge palktaraga. Väliselt oli mõis üsna sarnane talupoja rehielamuga, kuid ta oli suurem, tal olid aknad ja korsten.

     Aeg läks edasi ja mõisnikud said rikkamaks. Suurenesid nõudmised elu, hoonete, meelelahutuse, riietuse, söökide, jookide suhtes. Eluviis muutus luksuslikumaks.
     Mõisas pidi olema rohkem teenreid. Hakati ehitama uhkemaid hooneid. Elumaja kutsuti häärberiks.
     Mõisa juurde kuulusid veel härrastemaja, park ja kõrvalhooned: tõllakuur, hobusetall, sepikoda, aidad, karjalaudad, veski, viinaköök.

Alatskivi mõis

Mäetaguse mõis

     Mõisal oli ka suur aed, mis koosnes köögiviljaaiast, viljapuuaiast, kapsaaiast, rohuaiast jm. Aias leidus kalatiik ning ka paviljonitaoline ehitis, mis oli panipaik juustude kuivatamiseks.
     19. sajandi klassitsistlikud mõisahooned olid veelgi luksuslikumad. Ruumid olid suuremad ja neid oli rohkem. Hoone taha jäi park. Mõisaõu oli piiratud kiviaiaga, millel olid uhked sissesõiduväravad.
     Mõisaelanike hulk suurenes.

Jutusta pildi järgi, milline nägi välja üks mõis.
Kas oled käinud mõnes seni säilinud mõisahoones või mõisahoovis? Kus?

Mõisad muutusid mitmeharuliseks tootmisettevõtteks. Tekkis juurde majapidamishooneid nagu saeveskid, masinavabrikud, tsemendivabrikud. Vanad viinaköögid asendusid piiritusvabrikutega. Viina põletamiseks läks vaja palju puid, seetõttu laastati hulganisti metsi. Viinapõletamise jäägid kõlbasid loomadele söödaks. Veised tootsid sõnnikut, see veeti põldudele väetiseks.
Paljud mõisahooned on säilinud ning nad on arhitektuurimälestistena riigi kaitse all.