20. sajandi algus oli Eesti ajaloos murranguline. Järsult elavnes ühiskonnaelu, hoogustus võitlus vabanemise eest.
     Esimeseks uue tõusu suurkujuks oli Jaan Tõnisson. Ta oli juba venestamisajal aktiivselt tegutsenud karskusseltsides ja Eesti Üliõpilaste Seltsis. Tõnisson suhtus heatahtlikult luteri kirikusse, rõhutas karskust ja kasinust. Tõnissoni tähtsus tõusis eriti suureks, kui ta aastal 1896 võttis üle "Postimehe" toimetamise. Jaan Tõnisson pidas eriti tähtsaks kultuuri ja hariduse edendamist ning eestlaste rahvuslikku eneseteadvust, et eestlased tunneksid end võrdsena teiste rahvuste hulgas ja võitleksid endi õiguste eest. Tõnisson võitles saksastamise ja venestamise vastu ning sisendas eestlastele usku tuleviku suhtes. "Postimees" oli terve oma ilmumisaja vältel üheks julgemaid ja iseseisvamaid eesti ajalehti. Jaan Tõnissoni peamiseks tegevuspiirkonnaks oli Lõuna-Eesti.

........................................................................................................................................................... 

    Tallinnas õhutas rahvuslikku liikumist Konstantin Päts, kes toimetas ajalehte "Teataja". "Teataja" eesmärgiks oli vaesemate inimeste õpetamine ja nende elujärje parandamine. Pätsi nimetati uuendusmeelseks ja edumeelseks, ta pidas tähtsaks eestlaste majandusliku jõukuse kasvu.
     Aastal 1904 võitsid eestlased Konstantin Pätsi juhtimisel Tallinna linnavolikogu valimised ja linnavalitsus läks sakslaste käest eestlaste kätte. Esimeseks eestlasest Tallinna linnapeaks sai Jaan Poska.
     K. Pätsi ja J. Tõnissoni vahel tekkisid vaidlused, kas rahvuse arengule on tähtsam rahvuslik iseteadvus või majandus. Kuigi Pätsi ja Tõnissoni vaated paljudes asjades erinesid, võitlesid nad mõlemad vaba ja iseseisva Eesti eest.