Trükikojas
III osa

        Aastasadade pärast õpiti siis juba sõnu paberile seadma. Huvitavamad lood ja tähtsamad sündmused pandi küll tähthaaval kirja, aga seda tehti käsitsi. See oli suur kunst ja nõudis väga palju aega. Seepärast olid käsitsi kirjutatud raamatud väga kallid ja neid hoiti seitsme luku taga. Aga pärast trükikunsti leiutamist võis igaüks, kes tahtis, endale raamatu muretseda. Neid “Eesti rahva ennemuistseid lugusid” trükime kuuskümmend tuhat. Nii et lastele peaks jätkuma.” Nad pidid juba trükitsehhist lahkuma, kui onu Rannik neid peatas:
        “Oodake üks hetk!”
        Taastus töölise juurde, kes trükimasina kõrval seisis, ja surus tal kätt. Noormees naeratas. Millest nad seal rääkisid, polnud müra tõttu kuulda.
        “Sel noormehel on täna sünnipäev,” ütles onu Rannik, kui ta laste hulka tagasi tuli.
        “Vanaisa, kas sina tunned siin kõiki inimesi?” imestas Eerik.
         “Muidugi mõista,” vastas vanaisa. “Me oleme siin kõik nagu üks pere.”

          Nad läksid edasi ning jõudsid laia valgesse koridori.
         “Aga kuidas tehakse raamatusse pildid?” küsis Raivo.
         “Jaa,” ütles onu Rannik, “see on õige küsimus, sest igal korralikul lasteraamatul peavad kindlasti pildid olema. Eks ole? Vaadake, see asi käib nii. Kui kirjanik on jutu valmis kirjutanud, loeb kunstnik selle läbi ja mõtleb, missugused pildid sinna juurde joonistada. Kui pildid valmis on, tulebki käsikiri koos piltidega trükikotta. Te juba nägite, kuidas sõnad tähthaaval ritta laotakse ja siis trükitakse. Aga pildid, nendega on jälle omamoodi töö. Meil on siin masin, mis lahutab kunstniku tehtud pildi üksikuteks värvideks. Seejärel trükitakse pilti mitu korda. Iga värv eraldi. Tulge, lähme vaatama!”