TÖMPA

Karl Ader

     Meie emisel sündis aganikus viis põrsast. Üks nendest oli loperguse peaga, ära magatud, hing välja minemas. Ema tõi põrsakese kööki, asetas ta ahjuauku lambanaha tüki peale sooja.
     Vanaema pani talle nimeks Tömpa. Ema soojendas piima, pani piimapudelile luti otsa ja Tömpa suhu. Õppis imema meie põrsakene ja jäigi esialgu kööki. Tema ema elas aganikus ja imetas hellusega oma nelja põrsalapsukest.
     Kui Tömpa paarinädalaseks sai, viisime ta aganikku teiste juurde. Emis nuusutas korraks. Ei võtnud põrsast omaks. Tõukas teda ninaga. Teised põrsad võõrastasid, jooksid eemale.
     "Pole midagi," kostis vanaema, "viime su kööki, väikese kasti sisse heintesse tagasi. Siga põlgab su ära, meie ei põlga, Tömpakene!"
     Vaatamata oma lopergusele peale sirgus Tömpast arukas põrsas. Õpetasime ta väljas käima. Ise mõistis oma keeles küsida: "Mhõh-öh-öh!"
     Kui ta tahtis tagasi ja köögis uks kinni oli, röhkis ta kiiresti: "Öh-öh-öh-öh!" nagu oleks tahtnud küsida:
     "Miks te mind sisse ei lase?"
     Tömpa armastas sügamist. Kui me Volliga teda küljelt kratsisime, laskis ta pikali. Vaikselt ja mõnuga tulid need rohked öh-öhid ta roosakast suust nagu tänuks, et me temaga tegeleme.
     Isa ostis kord suhkrupea. Pea oli sinise paberi sees, umbes küünra pikkune. Päkapiku torukübara sarnane. Suhkrupea küljest löödi kiiniga tükk ära. Sellest näksis ema suhkrutangidega parajaid tükke tee ja kohvi sisse või suhupanemiseks. Maiustasime ise ning pakkusime Tömpalegi. Oi kuidas ta rõõmustas ja meile tänulikult otsa vaatas. Tegi oma naljatempe, tiirutas ühele ja teisele poole, hüppas röhkides üles. Tuli välja, et Tömpa on niisama maias kui meiegi.
     Pikkamööda harjus Tömpa teiste põrsastega. Ka emis leppis temaga ega põlanud enam ära. Põrsaema õpetas oma lapsi porilombis käima, püherdama või muidu hullama ja mürama.
     Kui me Volliga seakarjas olime, hoidis Tömpa rohkem meie ligi. Talle meeldis ennast nühkida vastu meie sääri. Mõnikord naksas ta püksisäärest ja raputas, nagu öelda tahtes: "Tehke ometi minuga ka natuke tegemist!"
     Teinekord jälle kui mind poodi saadeti, kas tikku või petrooleumi tooma, saatis mind kaupluse ukseni ja ootas truult kuni tagasi tulin. Vaatas teraselt mulle silma, öhitas korra ja astus tuttavat teed mööda tagasi.
     Sügiseks oli Tömpa juba kesik. Volli proovis ta seljas ratsutada. Siga läks turri, viskas Volli, vupsti, seljast maha. Meie sõprust see ei seganud. Jooksime kõrvu võidu. Sagedasti oli Tömpa võidumees.
     Aeg lendas. Sügisest sai talv, talvest kevad.
     Kui ma suviseks koolivaheajaks linnast koju tulin, ei olnud enam Tömpat. Ta oli kadunud. Kuhu? Sinna, kuhu kord kõik sead kaovad.
     See oli lugu Tömpast. Tömpast, kes vaatamata lopergusele peale ei jäänud alla ühelegi teisele seale.

1. Millest saab alguse sõprus? Jutusta poiste ja Tömpa vahelisest sõprusest.

2. Too enda või oma vanemate elust sarnane näide.