| Kuigi kassidest suuremat ohtu ei tundu
olevat, on mõistlik neistki eemale hoida. See on vähemalt kiskja vaen suurema vastu -
suurem võib vähema naha üle kõrvade tõmmata -, aga samuti sallimatus toidukonkurendi
vastu. Pealegi käib kass samadel jahimaadel kus kärpki, kuigi salakütina - hulkuvale
kassile võib igaüks paugu panna. Ja paras talle! Kärbil küll kahju ei hakka. Magagu
ahju peal. Kõht topitakse tal kodus täis. Perenaine poputab ja lapsed hellitavad,
peremees toob merelt värsket. Milleks talle veel hiired või linnumunad ja -pojad? Kass
on põllul ja võsas igavene kahjur - linnupesade rüüstaja ning jänesepoegade nuhtlus.
Murrab maiuseks. Paneb õhtul vestivahe piima ja liha täis, laseb saba longu, tõmbab
kõrvad lingu ning läheb põldude vahele linde küttima. Ei küsi, et jahipiletit pole
olemaski. PÖÖNING sai kärpidele meeltmööda elupaigaks ja mänguplatsiks. Ruumi oli laialt ja koli küllalt - kirstud, vakad, vokk ja kangasteljed ning mitmesugune vana majapidamiskraam, mille taha võis ohu korral või mängulustis peitu pugeda. Üles pööningule viis eeskojast trepp, aga võis ka otse õuest ronida - majanurka mööda räästa alla ja sealt katusekorrusele lipsata. Kärpide mäng on metsik tagaajamine, teineteise kannul lippamine, peitmine, otsimine, ootamatu kaelahakkamine ja uuesti jälitamine. Ronitakse krabinal seina mööda üles, turnitakse katuse all sarikate vahel penni peal, vehitakse sabaga, turtsutakse ja näidatakse jälitajale paljaid hambaid. Kärpide mängus etendub kogu nende elu. Mängitakse üksi ja paaris, aga õige hoo ja näo saab mäng siis, kui poegadele silmad pähe tulevad ja nad pesast välja poevad. Pisikesest peale, vanad ees ja noored järel, käib elutarkuse õpetamine, kehaline kasvatamine ja harjutamine. Sellest on vähe, et kärbi pikk ja painduv keha on otse loodud pugemiseks, varitsemiseks, ründamiseks, et ta kuulmine on terav, haistmine hea, silmad näevad ka pimedas. Loodusest antud anded tahavad koolitamist ja pideva treeninguga käpas hoidmist, muidu need kustuvad. See aga tähendaks nälga, nõrgaks jäämist ja pikaldast kõngemist. Kärbi kiskjaloomu ja teravate hammaste vastu on tema saakloomade väledad jalad, suured kõrvad, hea nina või igasse keharakku talletatud hirm ning ettevaatus. Kärp peab oma ohvrist kärmem, targem, osavam ja tugevam olema. Aga see, et kärbid teineteist väga hoiavad, õrnalt nurrudes kutsuvad, rõõmsa kilkega vastu võtavad, ei ole mäng. See on ühtekuuluvustunne, kaaslase ootamine ja otsimine, kui tarvis tema kaitseks ennastohverdav väljaastumine, aga küllap ka vastastikune meeldimine, poolehoid - armastus, kui inimese arusaamist mööda nimetada. Kuid metsloomal jääb vähe aega kaaslasele õrnuste avaldamiseks. Kärbilgi tuleb olla valvel elu pärast; väleduse, kavaluse, hammaste ja küüntega kaitsta iseennast, pesa ja poegi. Vaenlastest pole tal puudu. 1. Kogu informatsiooni kärplaste kohta. Kust leidsid vastuse? |