| Rebane lonkis murega metsa: kuidas saada
karurasva? Nägi: tee ääres kuuse otsas karu mesipuud tühjendamas. Rebane tegi, nagu ei näeks ega kuuleks ta midagi, ja küsis: "Kes sääl kuuse otsas kubiseb, kes sääl haava otsas habiseb? Ma ei näe silmist ega kuule kõrvust, olen vigane sandike." Karu müristas oma jämeda häälega: "See olen mina, karu!" Rebane puu all hakkas kavala jutuga endale ka mett nuruma: "Kui vanasti sinu vanemad elasid ja mett sõid, siis nemad viskasid puu otsast vaesele ka raasukesi, lips lipsi järele, laps lapsi järele." "Mina teen niisama armulikult," ütles karu ja heitis rebasele puu alla suure kämaka meekärge. Rebane istus puu all, maitses mett ja pajatas aga edasi: "Kui vanasti sinu vanemad veel elasid ja puu otsas mett sõid, siis nad heitsid rõõmu pärast hundiratast ja kukerpalli. Vaestelgi oli lusti päält vaadata." "Mina oskan sedasama teha," ütles karu ja hakkas puu otsas hundiratast lööma. Aga niipea kui ta ühe kukerpalli oli teinud kukkus kõrgelt puuladvast prantsatades maha, lõi pää vastu kivi ja oligi otsas. Rebasel polnud muud vaeva, kui võttis nülgis rumala karu naha ja sai rasva ja liha kauaks ajaks. Rasvaga ta siis võidis silmi. Silmad paranesid, ja rebane võis jälle hääs tujus maad ja ilma mööda hulkuda ning teisi loomi ja inimesi petta nii et suu suitses. 1. Iseloomusta kõiki loomi. Missugune loom meeldis Sulle kõige
rohkem, missugune kõige vähem? Miks? 2. Kas tegelikus elus ja muinasjutus lähevad antud loomade iseloomud kokku? |