| Leeni tuli appi, aitas lapsi kiruda ja
otsida. Kui ikkagi sobivat ei leitud, otsustati vana lilleline alus lappideks võtta. Seda
tegi emagi mõnikord, et lõikas ühe riide katki teiste lappideks. Sel viisil nüüd
asutigi töö juurde: ühest riidest võeti teisele paiku. Jaani püksid olid põlveotsast
katki, aga vest oli terve - sellest pidi saama head ja tugevad lapid
püksipõlveotstele... Vesti poiss niikuinii ei kanna. Ega siis muud midagi, kui käärid
sise ja - vest lappideks. Nii see töö siis nüüd läks. Kolmest ema jakist sai kaks tervet jakki, nelja padjapüüri peale kulus üks ära lappideks ja ikka nii edasi. Juba oli mitu isa vesti ja ema jakki katki lõigatud, kui Leeni hakkas õpetama: "Vaata, et sa palju ei raiska ja asjata ei lõika!" "Ei raiska," lausus Aino kiire töö sekka, "kõik mõõdan täpselt ära ja lõikan nii suured, nagu augu peale läheb. Mis järele jääb, need panen kotti tagasi, siis on emal hea hooletu võtta, kui midagi jälle lappida tahab. Vaata, kui suur hunnik on siin juba uusi lappe!" "Ei, ei," õiendas Leeni, "ära sa tarbeasju võta. Ära neid võta, mida ema veel kannab." "Ära seda karda. Ma võtan ikka neid, mida ema ammugi enam ei kanna. Mis sa arvad, see villane kleit... seda pole ema enam kaua selga pannud, kui lõikan nüüd lappideks?" Leeni pani nõela käest ja läks õe tööd vaatama - mitu uut jakki oli katki lõigatud lappideks, kuid uut villast kleiti ei olnud käärid veel puutunud. "Ma arvan, seda ära lõika, ema mõnikord ehk kannab veel. Eks pärast siis näe. Nüüd on neid lappe juba küllalt valmis lõigatud; hakkame aga mõlemad õmblema." Sõrmkübarad pandi sõrme ja nõelad hakkasid vilkuma. Töö juures kõneldi vanainimeste juttu, räägiti sellest, et Luha Virge läheb kevadel leeri - teab, kes talle leerikleidi õmbleb ja missugune see tuleb. Lepiku perenaine laseb oma lapsed paikamata ja pesemata ringi joosta... Noor inimene ise, aga häbi tal põrmugi ei ole. Raja peremees müünud mineval nädalal suure sea, saanud üle saja krooni... Nii õmmeldi ja paigati, kuni seljad hakkasid valutama ja näpud kipitama. Siis arvati, et sellest piisab, eks teisel päeval jälle tee edasi. Paigatud asjad pandi tagasi kummutisse ja kappi, iga asi oma kohta. Järelejäänud lapid topiti kotti, mis nüüd sai palju suurem kui enne. Siis koristati laud, pühiti veel tuba, ja õhtu oligi käes. "Emale ei maksa midagi ütelda, et meie nii palju tööd tegime," arvas Aino. "Eks ta ise pikapeale näe ja leia. Maksab siis iga väikest asja ja tööd emale kiitlema minna." Nii jäigi. Kui ema õhtul koju tuli, käisid lapsed saladuslikkude nägudega ringi, kuid ei lausunud oma tööst ega talitustest sõnagi. Paari päeva pärast tahtis ema Tamme tädi poole minna ja hakkas otsima oma sinist seelikut ja ruudulist jakki, kuid ei leidnud kuskilt. Otsis sahvrist, tuhnis kapist - ei kuskil. "Ega teie, lapsed neid ei ole näinud?" pöördus ta viimaks Aino ja Leeni poole. Aino tegi kavala näo ja ütles: "Neid enam ei olegi." Ema ei saanud esiteks aru. "Kuidas ei ole? Kuhu nad siis said?" "Me lõikasime need lappideks," seletas Aino ilmsüütu näoga. "Lappisime katkisi asju. Ega kaduma küll ei ole midagi saanud, mis järele jäid, need on kõik lappide kotis." Ema võttis kapi otsast lappidekoti maha ja puistas selle sisu põrandale. Jah, siin nad olid: tema sinise seeliku räbalad, ruudulise jaki tükid, paar katkilõigatud padjapüüri, Jaani ja isa vestide siilud... Nüüd lõi ema kaks kätt kokku ja hüüdis: "Armas jumal, mis te olete teinud? Minu uus seelik, Jaani vest, padjapüürid - kõik katki lõigatud! Armas aeg, mis siit kõik välja tuleb! Siin on ju sinu oma uus kleit, Aino, mis ristiema sulle lihavõtteks kinkis. Miks te nad katki olete lõiganud?!" Lapsed taganesid ukse poole ja jäid kohkudes seisma. /---/ 1. Mida rääkisid tüdrukud õmblustööd tehes? Miks? |