|
LUULEST
Ka suhteliselt kirjanduskaugele inimesele ei tekita raskusi ära tunda, millal on tegemist luulega. Kui kelleltki pärida, mis talle seoses luulega kõigepealt meenub, on vastuseks riim.
Tõepoolest, riim on oluline tunnus, kuigi sageli kirjutatakse ka vabavärsilisi luuletusi, kus riimid puuduvad. Riimiks nimetatakse sarnaste või samakõlaliste häälikute kokkukõla luuletuse rea ehk värsi lõpus.
Mida kõlavamad ja selgemad riimid, seda paremini jääb luuletus meelde. Küllap oled isegi tundnud, et mõnikord jääb tekst väga hõlpsasti pähe, aga teinekord on selleks vaja palju rohkem vaeva näha.
Luuletus jaguneb enamasti stroofideks ehk salmideks.
Oluline tunnus on ka rütm.
Tavaliselt riimuvad neljarealises salmis esimene ja kolmas ning teine ja neljas rida (abab). Seda nimetatakse ristriimiks. Kui aga riimuvad esimene ja neljas ning teine ja kolmas värss (abba), on tegemist süliriimiga.
Läbi aegade on kolm olulisemat teemat luuletajate jaoks olnud isamaa, loodus ja armastus. Meie võtame vaatluse alla mõningate eesti poeetide loodud isamaaluuletused. Enne lugemist püüa leida riimipaare, stroofe ja vabavärsilisi luuletusi.
KODUMAA
ELLEN NIIT
Kõrge kuusk mu läve ees
on mu kodumaa.
Juuripidi minu sees
on mu kodumaa.
Kase vari rohu peal
on mu kodumaa.
Salamärgid tohu peal
on mu kodumaa.
Pihlamarjad pihlapuus
on mu kodumaa.
Mõrkjas maitse neist mu suus
on mu kodumaa.
|
MU KODUMAA
KALJU LEPIK
On madala taeva all,
on küünlakuu tähtede all
mu kodumaa.
Me lahku kui vetelagu
ma eland paolase pagu
mu kodumaa.
Ei kadakaks võõrasse pinda
ei kiviks saa süda rinda
mu kodumaa.
Ma sõnaga kurja salvand
sa oled mu üle valvand
mu kodumaa.
Ma usun saan sõmera alla
su varjava mulla alla
mu kodumaa. |
EESTI MULD JA EESTI SÜDA
LYDIA KOIDULA
Süda, kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnas tuksuma,
kui su nime suhu võtan
püha Eesti isamaa!
Head olen näind ja paha,
Mõnda jõudsin kaota
Mõnda elus jätta maha –
Sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmul hõiskasin,
Minu pisarad sa näinud,
minu mured kuulnud sa, -
Eestimaa, mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima!
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu põue tahan heita
ma kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa:
eesti muld ja eesti süda –
kes neid jõuaks lahuta! |
SIIN OLED KASVANUD TASASEL MAAL
PAUL EERIK RUMMO
SIIN OLED KASVANUD TASASEL MAAL.
Siit on su rahu ja tasakaal.
Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.
Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.
Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman
Mekka.
Siin oled sündinud Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
ISAMAALE
JUHAN LIIV
Mul puudub nii palju, palju,
mis, ei ta ma ütelda:
kas mehisust, välist viisi,
ei mõista mind teised, ma teisi -
ei seda tea ma.
Ühest aga pole mul puudu,
oh seda on palju ju!
Oh, seda on palju, liig palju
mu armastus on mu kalju,
mu kallis isamaa!
|
NII KINNI
HENRIK VISNAPUU
Uss kinni on oma urus
ja mätas kinni on murus,
nii kinni mu mõte kodumaas.
Kui lihakiud kinni veres
ja kalapojake meres,
nii kinni mu mõte kodumaas.
O Eesti mu oma pere!
Surm silmile kutsub tere,
ka siis veel mu mõte
kodumaas.
|
MAATEADUS
RALF PARVE
Sina, mu ainus Taevaskoda,
Verilaske ja Matjama
Risti, Orjaku, Katuküla,
Aravete või Uljaste
Puhtaleiva ja Häädemeeste
Lustivere ja Kärevere
Aruküla ja Vägeva
Ilumets ja Pühalepa
sina, mu Hellamaa, Kullamaa
|
ON PÜHA MULLE MU KODUMAA MULD
ANNA HAAVA
|
Ükskõik kui suur või väike
on minu kodumaa,
ja kas ta mull´ annab ka kõike
mis ihkan ja igatsen ma -
kas mul ka heledaid päevi on siin
või millist vaevadeteed ma käin
ja oma kodust mu kodumaal ilma ehk jäin -
ah, ükstakõik!
On püha mulle
mu kodumaa muld!
Ja kodumaa päiksest
joon mina ulutuld!
Ja mis mu vaimus ning hinges elab valguslist
mis töös ja teos saan tuua tululist -
toon mina selle mu kodumaa jõust:
kuis kodumaa mullast olen ju võetud
mu jumalast kodumaavaimuga laetud
ja kodumaahingega hingestatud.
Ja kui mu muldne kuju mullaks jälle saab -
Mu kodumaa külge see peotäis põrmu jääb. |
TÖÖÜLESANDED
1. Õpi neid luuletusi õpetaja abiga ilmekalt ja loomulikult esitama. Jälgige koos, et pausid ja sõnade rõhud oleksid õigesti paigas (vastasel juhul võib sõnast "pojad" saada hoopis "poojad").
2. Missugune luuletus meeldis kõige enam? Püüa põhjendada.
3. Iseloomusta luuletuste meeleolu.
4. Õpi kõige rohkem meeldinud tekst pähe. Selgitage klassis välja parim isamaaluuletuste deklameerija. (Deklameerimine on ilulugemine). Iga õpilane saab anda oma lemmikule hääle. Võitjale andke vastavasisuline diplom.
5. Proovi ise kirjutada üks isamaaluuletus. (Ära unusta luuletusele olulisi tunnuseid!) Kui õpetaja on need üle vaadanud, kirjutage luuletused täpselt ühesugustele lahtistele lehtedele, mõelge välja illustratsioonid ja pange neist kokku klassi luulekogu. Vasakust servast tuleb umbes 3,5 cm vabaks jätta, et raamatu saaks kokku köita. Mõelge ühiselt välja pealkiri, vormistage tiitelleht ja sisukord ning luulekogu ongi valmis. |