Paekivi (paas) on tekkinud lubjarikka muda settimisel ja kõvastumisel veekogude põhjas. Paekivis leidub ka mitmesuguste organismide jäänuseid.
     Paekivi kõige levinum vorm on lubjakivi. Olenevalt lisanditest on lubjakivi valge, kollaka või halli värvusega. See on tekkinud peamiselt ordoviitsiumi ja siluti ajastul.
     Dolomiit sarnaneb värvuselt lubjakivile kuid on tekkinud peamiselt lubjakivi dolomiidistumisel. Enamik dolomiiti on moodustunud siluri ajastul.
     Mergel on hallika, roheka või kirju värvusega ja on vahepealseks lüliks lubjakivi ja savi vahel. See sisaldab 20…25% savikat materjali.  Selle levik on väiksem kui teistel paekividel. Mergel on tekkinud peamiselt siluri või devoni ajastul.
     Paekivi kasutus oleneb selle omadustest. Lubjakivi ja dolomiiti kasutatakse ehituskivina, viimistluskivina, lubja põletamiseks, tsemendi tootmiseks. Pae kasutamine ehituskivina ulatub kaugesse minevikku. Tänapäeval leiab paas ehituskivina kasutust peamiselt ehituskillustikuna, mida vajatakse betooni, asfaltbetooni ja raudbetoontoodete valmistamiseks, teede ehitusel ning muudel ehitustöödel. Viimistluskivina kasutatakse Kaarma dolomiiti, mis on hästi töödeldav oma pehmuse ja suure kihipaksuse poolest. Kaarma dolomiiti kasutatakse mitmesuguste katteplaatide, mosaiikplaatide, hauaplaatide ja tarbeesemete valmistamiseks. Kaarma dolomiiti kutsutakse hellitavalt ka saaremaa marmoriks.

     Savi koosneb varasemate kivimite purunemisel tekkinud osakestest ning ka hilisemate keemiliste protsesside käigus tekkinud savimineraalidest, mis annavad savile plastilisuse.
Kuivas olekus on savi muldja ehitusega. Niiskudes muutub see aga plastiliseks ning on voolitav. Põletamisel omandab savi kivimile omase kõvaduse.
     Savi kasutatakse laialdaselt ehituses, jäme- ja peenkeraamikas, tulekindlate materjalide, tsemendi ja keramsiidi tootmiseks.
     Eestis leiduv savi on tekkinud kambriumi, devoni ja kvaternaari ajastutel. Tähtsamad savileiukohad on Kunda, Aseri, Vana-Vigala jt.

     Liiva ja kruusa leidub Eestis peaaegu kõikjal, nende settimisele on kaasa aidanud vooluveed, mandrijää ja tuul. Põhja- ja Lääne-Eestis leidub palju ka merelist liiva.
     Tsementeerunud liiva tuntakse liivakivina. Tsementeerivaks aineks liivakivis
on savi, rauaühendid. Liiva või liivakivi värvus sõltub mineraalsest koostisest ja tsementeerivatest osakestest.

Liiva ja kruusa kasutusalad sõltuvad tema omadustest. Liiva kasutatakse ehitusmörtide valmistamiseks, betooni, raudbetooni ja asfaltbetooni täiteks, silikaattoodete valmistamiseks, tsemendi-, keraamika- ja klaasitööstuses, teede ehitusel jm. Kruus leiab kasutust eelkõige teedeehituses, betooni ja asfaltbetooni valmistamisel. Tähtsamad leiukohad on Piusa (klaasi- ja vormiliiv), Pannjärve, Kuusalu ja Vooremägi (ehitusliiv).

1. Jaota maavarad vastavalt nende kasutusalale tabelisse.