MADUDE KUNINGAS

HIINA LUGU
I osa

      Madude maal, kuhu inimestel oli keelatud minna, sest nad tapsid iga ettejuhtuva ussi, elati oma isepärast elu. Madudel olid oma seadused, millega määrati vastastikused suhted ja aumõisted. Tänu kõrgesti arenenud ja peenele iseloomule oli madude riik arenenum kui mistahes teiste elusolendite oma.
     Juhtus, et mõned edasipüüdlikud maod ei jäänud rahule oma madala positsiooniga looduses ja neil olid auahned mõtted sellest pääseda ­ inimeseks muutuda. Huvitav lugu juhtus jutustuse kangelasega.
     See uss oli oma tarkuse ja samuti ka kõrge sündimise poolest kuningaks valitud. Ta valitses omi alamaid omakasuta, mis tegi ta kõigis madude ühiskonna kihtides väga populaarseks. Siiski ei jäänud uss talle antud võimuga rahule ja otsis teed, kuidas kõiki oma ussilikke iseloomuomadusi alles hoides inimese kuju võtta. Lõpuks leidiski ta tee, kuidas soovi korral muutuda inimeseks ja samas, valitseda nagu harilikult oma riiki.
     See madu valis inimeste seltskonnas mõisnikuseisuse, ostis endale väheldase mõisa, mille väga toredasti sisustas. Eriti kuulsad olid tema aiad, sest nende peale oli kulutatud suuri rahasummasid ja seal ei kasvanud mitte ainult Hiina, vaid ka sellised taimed, mida mujal Hiinamaal ei leidunud. Viimased tõi leidlik kuningas oma madude riigist ja külalised vaatasid neid suure vaimustuse ja huviga.
     Kord oma aias jalutades märkas kuningas vanameest, kes asjaliku pilguga käis peenralt peenra juurde ja murdis neilt paremad õied. Kutsumata külalise juurde minnes ütles kuningas: „Vanamees, kuidas julgesid Sa tulla minu aeda ja murda õisi?”
     Vanamees vastas:„Ma murran neid oma tütardele, kes väga armastavad lilli.”
     „Mitu tütart sul on? Missugused nad välja näevad?” päris kuningas.
     „Neli,— ja kõik elavad minu juures, sest ma armastan neid nõnda, et ei ole senini mehele andnud, kuigi naabri pereisadelt tuli väga palju ettepanekuid ja kõik nad tahtsid minu tütreid oma poegadele naisteks võtta. Vanemal neist on kuivetanud nägu, kuid selle eest tugev iseloom ja ta on arenenud mõtlemisvõimega; teisel on nägu ümarik nagu trumm; kolmandal aga pardimuna taoline, kuna aga neljandama, kõige kaunima oma on kanamuna sarnane.”

    Hiinlaste arusaamine naise ilust on võrsunud loodusest ja koondab endasse kõik iluduselemendid. Ei ole suuremat komplimenti naisele, kui öelda talle, et ta nägu on kanamuna ­ taoline.
     Euroopas on tähtis suu ja nina kuju ning silmade värv. Hiinas aga on kõik silmad ühevärvilised — mustad. Kauniteks peetakse suuri ja läikivaid. Nina on peamiselt mongoli tüüpi ja pisut lame, aga suu suurevõitu. Kanamuna taolise näoga naisterahvas võib vaatamata inetule ninale või suurele suule hiinlaste meelest ilus olla.

     Kuningas, kes kummardas kõike ilusat, olles tegelikult madu, teatas imestunud vanamehele, et on otsustanud ta neljanda tütre naida, ja kui see kümne päeva jooksul ise ta majja ei ilmu, siis saabub vanamehe majja hulga suuri ja väikesi madusid, kes hävitavad ta tükkis perekonnaga.
     Sellisest ähvardusest, samuti ähvardaja isikust ehmatatud, läks vanamees koju ja heitis mure pärast sängi. Vanem tütar läks ja küsis, mis isal viga. Vanamees seletas, et kui üks ta tütardest ei lähe naiseks rikkale mehele, kelle aeda ta täna külastas, siis roomavad ta juurde hulk usse ja hävitavad ta ära. Seepärast hakkas vanamees tütart paluma, kas ei sooviks see oma isa võimalikust hädaohust päästa ja selle inimese naiseks saada.
     Vanem tütar oli väga isepäine, sest isa pidas tarvilikuks kavatsetavaks abieluks tütrelt nõu küsida. Hiinas ei ole kunagi kombeks olnud tütarlastelt nende tulevase eluseltsilise suhtes nõu küsida. Peaaegu kõik vanemad teevad seda tüdruku teadmata, kes isegi midagi ei aima abieluläbirääkimiste kohta, kuni ettevalmistused sinnamaani jõuavad, kus ta väljavalitu majja tuleb viia. See, kui isa pöördub nõusoleku saamiseks pruudi poole, näitab tema nõrkust majavalitsemises.
     Tütar vastas ruttu, et ta ei võta mingil tingimusel seda ettepanekut vastu, parem hukkugu isa madude käes. Vanamees, kes muutus tütre niisuguse karmi vastuse ja sõnakuulmatu käitumise peale rahutuks, pöördus nüüd abipalvega nii teise kui ka kolmanda tütre poole, kuid mõlemad loobusid midagi isa heaks tegemast. Neisse ei puutuvat see üldse, kas isa jääb elama või mitte.
     Neljas tütar, kelle nimi oli Mandliõis, oli kaunim kõigist. Ta nägu ei olnud ainult mitte ovaalne, mis nii väga hiinlastele meeldib, vaid ta ligitõmbavust suurendas veel hingeline kaunidus, mis kumas ta näol ja andis sellele väärika ilme.
     Tal oli väga habras kehaehitus ja ta püüdis alati head teha, unustades isiklikud huvid. Oma kõrgi vanema õe juhitud majapidamises oli ta peaaegu et orja seisuses. Sellele vaatamata armastas ta kõiki oma pereliikmeid väga palavalt.
     Kui isa pöördus Mandliõie poole küsimusega, kas ei oleks tema nõus end ohvriks tooma, vastas see kohe alandlikult ja pisarsilmil:„ Ennem ma suren, kui et kannataks mu isa!”
     Ta lausus need sõnad niisuguse häälega, et isa mõistis, missugune hea tütar on talle Mandliõis.
     Isa ja tütre kõnelust kuulsid pealt Vaimud, kes otsivad alati inimlaste kauneid tegusid ja olid vaimustatud sellisest ohvrimeelsusest.
     „Meie teame,” ütles üks selle maa peavaimudest, „et tütarlapse teguviis on eluohtlik ja kui meie talle appi ei tule, ei suuda ta oma vaenlase salasepitsusi taluda ja hukkub. Sellepärast läkitan ühe teist kaugele maale jälgima tütarlapse igat sammu ja kõiki hädaohte temast eemale hoidma.”