KUIDAS RAFTERYST KAVALUSEGA JAGU SAADI

Ma olen teile rääkinud vana aja külalislahkusest. Ükskord veel hoopis vanemail aegadel, tõepoolest väga ammu, kui kuulus Raftery oma viiulimänguga tervet Conachti maakonda hardameelses aukartuses hoidis, läks tarvis erakordset naiseliku teravmeelsust, et pühast külalislahkuse seadusest mööda hiilida ning karistamatult oma majast välja toimetada see haruldane muusik, kellele kui laulikule oli kõik lubatud.
Nagu paljud tema laulikutest eelkäijad, võis Raftery pruukida - ja sageli pruukiski - oma eesõigusi nii, et muutus lausa tüütavaks ja rohkemgi veel, eriti siis, kui ta hakkas aega viitma oma teise armsama - pudeliga.
Ükskord jäi ta öömajale vaese lesknaise kehva hütti. Niigi ei olnud vaesel naisel mahti selga sirutada, ta rabas elu eest tööd teha, et toita tervet karja näljaseid lapsukesi, aga siin tuli veel see muusik ja elas tema kukil tervelt kolmteist nädalat, lastes end poputada ja igatpidi ümmardada, nii et lõpuks paistis, nagu ei kavatsekski see kuulus mees majast lahkuda, enne kui ta puusärgis välja kantakse. Naabrinaised, kes ennast naabrinaisest targemaks
lugesid, andsid talle nõu vana komme tuulde heita ja vanamees välja visata. Aga lesk raputas vastuseks niisugusele häbiväärsele ettepanekule pead ja talus viletsust kannatlikult edasi.
Nii jõudis kätte heinaaeg, kus heinalised aasadel ootasid nagu ikka, et perenaine oma saja koduse talituse kõrvalt veel heinasaadude jaoks sidemeid valmistaks. Selleks jäeti talle kööginurka hunnik heinu - keerutagu sellest sidemeid.
Lesk kutsus Raftery, kellel senini polnud palutud sõrmegi liigutada, käskis tal võtta pööritsa ja keerutada, kuna naine hunnikust heinu järjest juurde andis. Igaüks teab, et köiekeerutaja peab heinahunnikust sammhaaval ikka kaugemale taganema, sedamööda kuidas köis pikemaks kasvab. Niiviisi nihkus Raftery kolde kõrvalt, kus lesk heina juurde andis, oma aina pikemaks veniva köiega vähehaaval uksest välja värske õhu kätte,jumala laia taeva alla, kust ta tervelt kolmteist õndsat nädalat eemal oli olnud. Ja ta nägi, kuidas uks kinni löödi - seesama uks, millest ta just praegu ilma kellegi sundimata, ajamata või palumata, omaenese vabal tahtel oli astunud --,ja kuulis, kuidas riiv kinni klõpsatas. Ühe kõrini tüdinud naise teravmeelsus oli suure Raftery enda majast välja ajanud, kusjuures seitsekümmend seitse korda püha iiri külalislahkuse seadust polnud mitte põrmugi rikutud.
lk.63


Torupill, Haldjad ja Hiiglased.,1978, Eesti Raamat Iiri ja Soti rahvajutte, tõlkinud Tiia Rinne.