Vähemasti selles oli emal õigus, et isa oma sugulastega eriti läbi ei käi. Mina pole neist peaaegu kedagi näinud.
     „Miks sa nii arvad?” päris isa.
     „Vaata, kui palju halbu omadusi on lapsed teie poolt pärinud. Kurk on neil ilmast ilma haige nagu sinulgi. Ja Erni lõug on ümmargune. Mis meesterahva lõug see säärane on?”
     „Olgu peale,” arvas isa, „aga silmad on neil suured. Minu emal olid ka niisugused silmad.”
     „Ohhoo,” tegi ema. „Need silmad võivad väga hästi hoopis minu ema poolt olla. Ja kui sa tähelepanelikult vaatad, siis näed, et ka su oma naise silmad on pisut suuremad kui ühekopikalised!”
     Isa tuligi teisest toast, keeras ema vastu valget, vaatas talle näkku ja tunnistas siis ausalt, et ema silmad on vähemalt kahekopikalise suurused. Aga ta ei kavatsenudki alla anda:
     „Midagi head on nad siiski ka minu poolt saanud. Vaata meie suguvõsa mehi! Kui Tõnis ja Erni oleksid sinu isasse läinud, kõlbaksid nad suurepäraselt allveelaeva meeskonda.”
     „Mis sa sellega tahad öelda?” küsis ema?
     „Allveelaevades on väga kitsas, sellepärast tahetakse sinna tööle mehi, kes on väikest kasvu,” seletas isa muiates. Ta vihjas sellele, et me oleme Tõnisega oma vanuse kohta pikad poisid.
     „Noo,” pani ema käed puusa. „Aga üks minu sugulane, tead küll, too, kes kalainstituudis töötab, on pikk nagu korvpallur. Võib­olla on poisid temasse. Ära seda pikkust ühti enda arvele kirjuta!”
     „Kuule ikka,” hakkas isa naerma. „Too kalainstituudist on sulle sugulane nii kaugelt, et temalt ei saa need lapsed küll midagi pärida. Ta ei ole üldse veresugulanegi! Pealegi, vaata, missugune, su oma vend on.”
     Onu Magnuse nimetamisel läks ema põlema.
     „Ah nii! Siis, kui lapsi tarvis maale või nukuteatrisse viia, siis käib ta küll! Ise sa nii kaugele ei saa, et auto ostaksid. Aga nüüd õiendad!”
     „Kuidas ma õiendan?” tegi isa suured silmad. „Ma ainult tahtsin öelda, et onu Magnus ei ole hiiglane!”
     „Naera pealegi!” turtsus ema. „Parem ütle, miks meie lastel niisugused kõrvad on?”
     „Missugused?” ei saanud isa algul aru.
     „Nagu Iiah­Iiahil,” vastas ema. Selle peale hakkas Tõnis naerma, sest ema oli meile hiljuti lugenud „Karopoeg Puhhi” ja me teadsime, et Iiah­Iiah on üpris tusane eesel. Nüüd ta küll liialdas! Muidugi olin ma märganud, et meie kõrvad hoiavad peast eemale, aga ainult natuke, nii et neid ei saa isegi mitte lokaator­kõrvadeks nimetada. Kui juuksed peale kammida, siis ei paista üldse välja.
     „Ma ei tea, miks neil niisugused kõrvad on,” vastas isa
     „Mine siis ja vaata oma emapoolse vanaisa pilti, siis saad teada,” soovitas ema.
     Isa läkski, aga mitte vanaisa fotot uurima, vaid kodust ära.