Gladiaatorite võitluse kombe võtsid roomlased üle etruskidelt. Etruskid lasid matusetalituse käigus orjadel ja surmamõistetutel elu ja surma peale võidelda. Roomlased kujundasid sellest usutavast aga kõrgelt hinnatud meelelahutuse.
     Võitlused leidsid aset suurte amfiteatrite areenidel, mis olid igast küljest pealtvaatajate istmetega piiratud. Rooma linna suurim amfiteater oli suurim osaliselt säilinud ehitusmälestis Colosseum. Sarnaselt on tänapäeval ehitatud staadionid. Amfiteatrid mahutasid kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Paremad kohad alumistes ridades, kus sai jälgida sureva gladiaatori piinu, kuulusid aristokraatidele. Seal asus ka keisri looþ. Keskmised read olid tasulised ja määratud jõukamatele kodanikele. Ülemised read olid tasuta, seal viibisid proletaarid ja tihti ka orjad. Pealtvaatajaid eraldas areenist kõrge vahesein. Muudetava kõrgusega areeni all asusid teenindusruumid ja loomapuurid. Nagu Kreeka teatritel ei olnud ka amfiteatritel katust. Rooma ehitajad leiutasid aga nn päikesepurjed. Välisseina neljandale korrusele olid püstitatud mastid , mille külge kinnitatud riie tõmmati vajadusel päikese- või vihmakaitseks üle amfiteatri. Mängude algusest andis märku pasunasignaal, mille järel kiivrites, kilpide ja rinnakaitsetega võitlejad marssisid kahekaupa rivis valge mereliivaga kaetud areenile (ladina arena - liiv).

     Gladiaatorid peatusid autribuuni ees ja tervitasid korraldajat parema käe tõstmisega. Kui kohal oli ka keiser, hüüdsid nad: "Tere, tseesar, surmaminejad tervitavad sind!" Enne pärisvõitluste algust näidati oma osavust nüride relvadega. See aitas kihlvedude sõlmijaid paremini hinnata võitlejate võimalusi. Seejärel vahetati relvad ja algas võitlus elu ja surma peale.
     Gladiaatorid võitlesid nii metsloomadega kui ka üksteisega. Viimasel juhul peeti tavaliselt kahevõitlust, kus üks kandis kiivrit, kilpi ja mõõka ning teisel oli võrk ja kolmhark. Võidetu saatus jäi publiku otsustada, keisri kohalolekul oli viimane sõna temal. Korraldati ka erandlikke suuremate rühmade vahelisi võitlusi ja terveid merelahinguid selleks kaevatud tiikidel. Ühes sellises lahingus olevat hukkunud 100 laeva 19 000 mehega. Kes püüdis end päästa kaldale ujumisega, selle tapsid keisri ihukaitseväelased. Sõdima ergutati laevu kaldale asetatud katapultidelt heidetavate kivimürakatega.
     Gladiaatoriteks valiti kõige tugevamad orjad. Enne esinemist said gladiaatorid erikoolides aastatepikkuse väljaõppe. Kool meenutas vanglat, gladiaator elas pisikeses kongis. Treeningud toimusid puust ja hiljem nüride relvadega. Tõelise relva said gladiaatorid ainult areenil. Gladiaatorite hulgast kerkis esile suurt kuulsust ja rahalisi autasusid teenivaid meistreid. Mitmetele gladiaatoritele anti hea esinemise eest ka vabadus. Suurem osa vabaks lastud gladiaatoritest jätkas oma tulusat tegevust.

10. Millest said alguse gladiaatorite võitlused? ......................................................

11. Millistest roomlaste iseloomujoontest räägib armastus gladiaatorite võitluste vastu?
.........................................................................................................................................
.........................................................................................................................................

    Väga populaarsed olid kaarikute võiduajamised selleks ehitatud ellipsikujulisel hipodroomil, nn tsirkusemängud (ladina circus tähendas nii ringi kui ellipsit). Tähtsaim hipodroom oli otse keisrilossi kõrval asuv hipodroom Cirkus Maximus.
   Sinna mahtus vähemalt 250 000 pealtvaatajat. Mängudele eelnes pidulik rongkäik läbi linna ja mööda tsirkuseringi. Roomlased tegelesid agaralt kihlvedudega ja paremad orjadest kaarikujuhid said väga rikkaks ja kuulsaks. Neljahobusekaarikute tuli kihutada ümber areeni keskosas oleva madala müüri, mille otstes asusid kolm koonusekujulist sammast. See pöördepunkt oli kõige ohtlikum, kus vankrid paiskusid tihti ümber ja juhid tallati hobuste jalge alla. Tavaliselt oli võitlusmaaks seitse sirget, mis tegi kokku umbes 4 km. Rakendid jagunesid nelja võistkonda, mida eristas kaarikujuhtide tuunikate värvus: valge, punane, roheline ja sinine. Keiser Nero võttis kuulsusejanust ajendatuna ise võiduajamistest osa. Ida-Roomas püsis huvi võiduajamiste vastu kuni Bütsantsi languseni türklaste rünnakute all 15. sajandil.

12. Kellel oli rohkem vaatajaid ja austajaid: näitlejal, gladiaatoril või võidusõiduhobusel?

13. Mille poolest erinesid Rooma võidusõidud tänapäevastest hobuste võiduajamistest?
.......................................................................................................................................