TOM SAWYERI SEIKLUSED
Mark Twain
(Katkend teosest)
VI

      Joe urises midagi, kuid nõustus siis sõbraga, et ülejäänud päevavalgust tuleb kasutada äramineku ettevalmistuseks. Varsti seejärel pugesid nad süvenenud videvikus majast välja ja suundusid oma väärtusliku kastiga jõe poole.
     Tom ja Huck tõusid nõrkadena, kuid suure kergendusega, ja vahtisid neile järele läbi pragude seinapalkide vahel. Järgneda? Nemad küll mitte! Nad olid rahul, et pääsesid kaela murdmata jälle maapinnale ja võisid üle künka maapinnale kõmpida. Nad ei kõnelnud palju, nad olid selleks liiga vihased iseendile — vihased õnnetule juhule, et nad olid labida ja kirka sinna toonud. Vastasel korral poleks Indiaani Joel mingit kahtlust tekkinud. Ta oleks hõbeda ühes kullaga maha matnud ja ootama jätnud, kuni tema kättemaksuhimu oli rahuldatud, ja siis oma kurvastuseks avastanud, et raha on kadunud. Õnnetu, õnnetu asi, et nad need riistad sinna tõid! Nad otsustasid silmad lahti hoida, kui see hispaanlane peaks linna tulema kättemaksuvõimalusi uurima, ja jälgida teda „number kaheni”, olgu see kus tahes. Siis aga tuli Tomi pähe äkki kohutav mõte:
     „Kättemaks? Mis siis, kui ta mõtleb meid, Huck?”
     „Oh, ära räägi,” ütles Huck peaaegu minestades.
     Nad arutasid seda asja põhjalikult ja kaldusid linna jõudes uskuma, et ta võis mõelda kedagi teist, vähemalt, et ta võis mõelda üksnes Tomi, sest ainult Tom oli tema vastu tunnistanud.
     Väga väike lohutus oli Tomile see, et ta viibis üksi hädaohus! Kaaslane oleks selles suureks kergenduseks olnud, mõtles ta.

TÖÖÜLESANDED