HARIDUSEST ROOMAS
Hillar Palametsa järgi

  Antiikses Itaalias olid vabad inimesed kirjaoskajad. Juba II sajandil eKr anti sõjaväes parool kirjalikult, mis eeldas, et kümned tuhanded sõdurid­talupojad pidid oskama lugeda. Enamik vabu roomlasi oli lõpetanud algkooli, ainsa kooli, mis vaesematele inimestele oli kättesaadav.
    Algkoolid olid erakoolid. Neid võis avada iga vaba roomlane, kellel tahtmist oli. Tavaliselt olid algkoolides õpetajateks invaliidistunud sõdurid, haiged käsitöölised või vanaks jäänud talupojad, seega isikud, kel polnud midagi paremat peale hakata. Kooliõpetaja otsis õpetuse andmiseks mingi ruumi (see võis olla kuur või endine töökoda), mis oli hinnalt kättesaadav. Äärmisel juhul peeti kooli lageda taeva all. Inventar koosnes lihtsatest järidest, millel istudes lapsed põlve peal kirjutasid. Laudu kirjutamiseks ei tuntud.
     Õpetus algas tähestiku pähetuupimisega. Sellele järgnes silpide lugemine ja kirjutamine, kuni jõuti teksti juurde. Kirjutamiseks kasutati vahatatud tahvleid ja kirjutuspulka — stylost, mille terava otsaga kirjutati, lameda otsaga kustutati. Papüürust oli vähe ja ka hinnalt polnud see kirjutusmaterjal vaesema rahva lastele kättesaadav. Kõige raskemaks ülesandeks peeti arvutamist rooma numbritega, mis nõudis erilist vilumust.
     Koolipäev algas koidikul ja kestis 6 tundi. Koolinädalas oli 7 päeva, iga kaheksas päev, turupäev, oli vaba. Õppetöö algkoolis kestis kokku 5 aastat. Valitses karm distsipliin, vitsa­ ja piitsanuhtlus olid tavalised. Koos poistega õppisid kirjaoskust ka tütarlapsed, kes pärast algkooli lõpetamist täiendasid oma teadmisi praktilises majapidamises kodus ema käe all.

Keskhariduse said vabad roomlased tasulistes grammatikakoolides, kus õppisid 12—15­aastased poisid. Peamine õpetus seisnes kreeka ja rooma autorite tekstide lugemises, kommenteerimises ja päheõppimises, ning kõneoskuse omandamises. Haritud inimene pidi valdama kreeka keelt, sellepärast pöörati Rooma keskkoolides kreeka kultuurile suurt tähelepanu. Sageli olid õpetajad kreeklased. Jõuka rooma noormehe saatja oli tavaliselt kreeklasest ori, kellega vesteldes omandati ladus kreeka keele oskus. Keskkooli programmi kuulusid veel kehalised harjutused: odavise, kettaheide, jooksud, maadlus ja rusikavõitlus. Keisririigi ajal õpetati lisaks veel muusikat, luulet ja filosoofia algeid.
     Algkooliõpetajaga võrreldes oli keskkooliõpetaja hoopis lugupeetavam isik.Teda kutsuti avalikuks õpetajaks ehk professoriks. Ta istus koolis kõrge seljatoega toolil ehk kateedril, tema töötasu oli piisava arvu õpilaste puhul korralik. Heal õpetajal oli 20­30 õpilast, kehval ainult 2­3. Noori ei õpetatud mitte ühiselt, vaid individuaalselt.
     Alates 16. eluaastast võisid noorukid astuda reetorikooli, kus õpiti peamiselt kõneoskust. Kõneoskust peeti antiikaja kõrgema hariduse tähtsaks koostisosaks. Ilma oskuseta esineda avalikkuse ees oli raske pääseda valitavatesse riigiametitesse. Ka väepealikelt nõuti, et nad oskaksid sõdureid elava sõnaga innustada.