JUTUSTAMINE

JUTUSTAV KIRJAND

Jutustava kirjandi muudab huvitavamaks, kui teksti ilmestamiseks kasutatakse tegelaskõnet ehk dialoogi. Seda ei tohi peljata, kuigi õpilaste kirjandites eriti tihti dialooge ei kohta. Järgnev kirjand tõestab, et dialoog on omal kohal.

     Elas kord üks kena ja õnnelik perekond. Sinna kuulus palju liikmeid alates Soolast ja Suhkrust ning lõpetades Mannakreemiga.
     Kord läks see perekond omavahel tülli, toimus käsikähmlus, ja kes sai, haaras ka relva. Valitses täielik kaos. Sool segunes suhkruga, Pipar kaneeliga ja mannakreem kukkus Supi sisse. Mis oli tüli tekitajaks? Põhjus oli lihtne — kes neist on kõige maitsvam? Et lõpetada kodusõda, otsustati moodustada köögikomitee, kes selgitaks välja võitja. Esimeheks valiti Leib­Leivakäär ja kaheks austatud liikmeks said Mannakreem­Manni ja Piprapapa­Pipar. Nende õlgadele langes suur vastutus. Nad pidid langetama otsuse, millega kõik rahule jääksid. Ümberringi oli palju kära, karjuti läbisegi:
    „Valige mind! Ei, mind! Mina olen maitsvam! Miks mitte mind?"
    Ja nii see kisa jätkus. Aga austatud žürii oli oma otsuse langetanud ja katkestas lärmi. Komitee kuulutas välja otsuse, mis kõlas nii:
    „Keegi teist ei pälvi kõige maitsvama tiitlit.”
   „Kuidas nii? Miks?” karjuti.
    Piprapapa­Pipar palus nüüd vaikust ja sõnas:
    „Maitsvamat ei valita, sest te kõik olete ühtviisi head ja vajalikud. Olete rahul?”
     Valitses vaikus ja siis kostis vastus:
     „Ei, ei, ei!”
     Žürii oli keeletu. Siis kostis Jahupreili­Juuli arglik hääl:
     „Austatud Leib­Leivakäär, saagu teist Köögivabariigi President!”
    Leib­Leivakäär sattus segadusse. Ta küsis:
    „Miks minule nii austav tiitel, miks mina?”
    Vastus oli üksmeelne:
    „Leib on iidsetest aegadest olnud toidulaua kuningas.”
    Sellest päevast on Köögivabariigis sõlmitud igavene rahu ja presidendiks on härra Leib­Leivakäär.

(Kristjan Liivand)