Margus oli lasteaiast tulles miskipärast mossis näoga.

"Ja-jaa," ütles isa. "Ja-jaa, selline see elu siis ongi."

Margus ei ütelnud midagi.

"Ja-jaa," ütles isa uuesti. "Ma ütlesin ja-jaa!"

Margus sai aru, et nüüd on tema kord rääkida. Kuid ta ei suutnud veel.

"Ja-jaa!" muutus isa hääl eriti nõudlikuks.

"Ja-jaa," pomises nüüd poiss. "Ei-ei!"

"Sain aru," oli isa taiplik. "Täna sattusid sa vist jälle mingi supi sisse?"

"Ei sattunud. Ma ei söönud seda suppi ja sain pahandada."

"Mis supp see siis oli?"

"Piinasupp. Kasvataja ise ütles."

"Äkki oli siiski piimasupp?"

"Ei olnud. Piinasupp."

"Oled sa selles ikka päris kindel?"

"Jaa. Sest ta oli klimpidega."

"Siis küll," ütles isa, kellele samuti klimbid ei meeldinud. Ta võttis poisil käest kinni, vedas ta jäätisekioski juurde ja ostis ühe piimajäätise. Küll see maitses hea! Vist seepärast, et ta oli ilma klimpideta. Söögid, milles klimpe polnud, tegid aga Marguse tuju alati heaks ja ta ei mossitanudki enam.

(Tõnu Seero)

1. Mis kell umbes toimus see jutuajamine? Miks Sa nii arvad?

2. Mis aastaaeg on parajasti?

3. Kas Margus on hea laps? Kuidas Sa seda tead?

4. Kuidas saavad omavahel läbi isa ja poeg?