JUTTE LINDUDEST
August Mälk
II

     „Loll! Kuidas saab siis mitu nädalat jahvatamata! Tõstsin munad esmalt viljakingast ära. Pärast panin teised tühja külvivakka. Aga maha jättis selle pesa. Teisel aastal tuli siiski jälle ja me saime häid, suuri mune.”
     „Jätsite puumuna pessa?” küsisin, sest ema tõi kanapesadest ikka munad viimseni, kuna petteks jäeti aga treitud ja valgeks lubjatud puumuna, mida ei saanud nirk ega maiaks harjunud siil ära süüa.”
     „Ei seda! Linnule jäi oma, saime oma osa. Kui tasapisi osa ära tood — muneb jaanipäevani. Saad oma paarkümmend muna ja lind haub oma seitse­kaheksa nagu ikka. Kui sa pesa ära lõhud, kus ta siis enam! Nii nende kosklatega. Aga ristlinde pole meil enam ammugi olnud. Kord oli ühe pesa aida all, aga kass sai jaole ja siis nad kadusid. Näib, et nad oskavad seletada üksteiselegi, kus on kurjad, kus head pesapaigad. Ja sinna, kus ühel läheb hästi, tulevad uuel kevadel kaasa teisedki.”
     „Nii, et kasvõi tuhat lindu?” rõõmutsesin mina.
    „Kus nüüd tuhat…” ütles isa. Kuid ta ei lisanud, palju neid võiks sel puhul tulla, vaid silmitses alasil pooljahtunud hobuserauda ja toppis piipu pahasti lõhnavat tubakat, mis kasvas humalaaia kõrval vanal pinuasemel ja mida ta siis parkis ahjus pärast leivaküpsetamist vanas plekktopsis.
     Samal pilgul nägin sealpool kraavi kivikuhjakeste vahel valget lindu, kel seljas must rist.
     „Isa! Ristlind!” kisasin.
Isa süütas piibu ja vaatas alles siis huviga sinnapoole, kuhu minu pilk oli haagitud.
     „Ära siis nii kisa!” õpetas isa. „Lind tahab rahu! Las ta vaatab.”
     „Ja mida ta seal nii vaatab,” pärisin mina.
     „Eks ta meid vahi. Sedasi ta uurib sind läbi!”
     „Egas tema oska kõnet!”
     „Ei tema oska sinu kõnet, aga vaatab ja õpib targemaks. Näe, lähed kündma. Kajakad kohe vagudes usside jaol. Esmalt pelgavad. Aga kui on pööranud su poole ühe halli silma, siis teise ja sa ei tee väljagi ega liiguta end järsku, mis neid ehmataks, siis tulevad ikka ligemale ja ronivad vaos otse su jalakandade taga, ja vaata, et sa ei künna mõnd põllu sisse. Ehk vaata varestki. Siga tuhnib. Tema jälle istub sea turjal ja valvab, kuni mullast paistab uss. Aga kas ta sinu või minu kuklale ka istub? Sinnapoolegi. Sest see on lindudel kõik välja luuratud… Ja nüüd see ristlind siin ka: luurab ja piirleb, piirleb ja luurab jälle, et mis rahvas siin elab?”
     Isa võttis raua tulest. Vasar paukus. Sädemeid lendas alasilt.

TÖÖÜLESANDED