Vana saarmas Udras elas jõekaldas suurte metsade keskel. See polnud suur jõgi, oli vahest kohati ainult paar meetrit lai, kohati aga ka veidi vähem või rohkem, kuid temas oli sügavaid tumedaid kohti, kus elasid suured ahvenad havid ja särjed. Noored ja väiksemad kalad asusid enamasti õhemates vetes ja mängisid seal päikesepaistes ning veevulinas, kuid vanad ei näidanud end naljalt seal. Olgu siis vahest, et mõni haug peitis enda vesikasvude alla noorte kalapoegade lähedusse ja — parajal juhul — hüppas sealt oma saagi kallale, milleks oli kas mõni väike särg või viidikas. Sügavates tumedates kohtades oli palju vett ja suurtel kaladel oli seal palju kergem end varjata kui madalas vees päikesepaistel. Ja suurtelgi kaladel oli põhjust end hästi varjata, sest nende vaenlaseks oli saarmas Udras.
     Saarmas on loom, kes elab kuival maal ja vees. Ta ujub osavasti nagu kala, enamasti nagu kalagi vee all. Tema varvaste vahel on ujunahad nagu hanel või pardil ja seetõttu saab ta väga kiiresti ujuda. Ta pikkus on 70 ­ 80 sentimeetrit, seega on ta küllaltki suur loom. Ka on tal pikk saba, umbes 55 sentimeetrit, ja seda kasutab ta ujumise juures tüürina. Vee all ta hingata ei saa, vaid peab selleks aeg­ajalt tulema veepinnale. Kuid kõrvad on tal eriliste klapikeste varal suletavad, nii et ta ses suhtes segamatult saab vee all viibida. 
     Saarmas elutseb ikka järvede ja jõgede kallastes, kuhu ta endale koopa „ehitab”, mille uks avaneb vee all. Nii et ta ilmub vette ikka vee alt ja kaob samasse, kuigi tegelikult pesa on kuival maal kalda õõnestikus. Peale kalade tarvitab ta toiduks veel vähke, veelinde, konni vesirotte ja muid selliseid veeloomi. Aga armsamaks toiduks on talle siiski kalad — ja peamiselt suured kalad, sest väiksemate kalade „puhastamisega” tema aga aega raisata ei taha. Seda enam, et tal aega on vähe, sest ta on suur söödik ja väga ablas.
     Arusaadav on seepärast, et tolles jões metsade keskel, mille kaldal elas vana Udras, kalad teda väga kartsid. Ta ajas kalu taga peamiselt õhtust hommikuni, sest öö on saarma saagiajaks ja ta näeb pimedas väga hästi. Kalad aga tahavad öösel magada, ka ei näe nad pimeduses nii hästi kui päevavalguses, seepärast on neil saarma eest öösel palju raskem hoida kui päevaajal.
     Udras pidas kaladele jahti nagu koer jänestele, vahe oli ainult selles, et jaht toimus vees ja mitte maapinnal. Ta varitses kuskil mõne suurema kala välja ja tormas talle kallale. Kui tal õnnestus kala kohe kinni haarata, siis oli jaht sedapuhku läbi ja kala söödi kohe ära. Nälja puhul puhastas Udras kalaliha hoolikamalt luude ümbert lahti ja sõi ka halvemaid kohti, aga kui isu eriti suur ei olnud, siis sõi Udras kalast ainult paremaid kohti, kuna halvemad ja luisemad kohad viskas minema. Sedaviisi raiskas ta ilmaasjata kalu ja tegi palju kahju.