NUGA JA KAHVEL
Nuga ja kahvel olid alailma riius. Nad ei jõudnud kuidagi kokku leppida, kumb neist tähtsam on. Seepärast lahutas peremees nad ühel heal päeval ära. Kahvel hakkas nüüd seisma vasakul, nuga paremal pool taldrikut. Sahtlis seisid nad eraldi, karbis seisid nad eraldi. Koguni poes müüdi neid nüüd eraldi - kööginoad, lauanoad. Või siis jälle - kalakahvlid, koogikahvlid. Suhtlesid nuga ja kahvel nüüd just nii palju või vähe, kui toidulõikamiseks hädapärast tarvis läks. Suhtlesid klõbistades, vahel käis kohe päris kõva klõbin. Ju olid jälle riius. Ometi ei märganud keegi riielda noa ja kahvliga, riieldi hoopis lastega, et mis nad jälle klõbistavad. Vahepeal tüli vaibus, aga pesemise juures läks jälle lahti, kuni soe käterätik riidlejad lahutas. Riiul ei tulnud lõppu enne, kui ühel päeval ilmus laua taha üks pisi-pisikene mees, ninanöps vaevu üle lauaääre ja käed muudkui laua peal sebimas. Noh, kumma ta nüüd valib, noa või kahvli? Aga väike Kaarel nõudis hoopis: “Kus mu pisi lusi?” Ja kahmas taldriku tagant kolmanda söögiabilise.
Täheke nr. 9 / 1988 |