KUIDAS TEKKISID AASTAAJAD?
Margit Saluste

Nagu sa kindlasti tähele oled pannud, on olemas neli toredat aastaaega: kevad, suvi, sügis ja talv. Igal aastaajal on oma rõõmud, millega sind üllatada. Mõnele meist meeldib kevad ja tärkav loodus, mõnele soe suvi ja palju päikest, mõnele nukker sügis ja vihmasadu, aga mõnele hoopis külm talv ja paks lumi.

See muinasjutt on aga igiammustest aegadest, kui aastaaegu veel ei olnudki, ja räägib sellest, kuidas nad tekkisid.

1.

Keset suurt ja tähist taevalaotust olid kolm kuningriiki: päikesekuningriik, lumekuningriik ja vihmakuningriik.

Kuningriikide elanikel oli omavahel läbikäimine rangelt keelatud ja riigipiire valvasid valvsad valvurid.

Päikesekuningriigis paistis hommikust õhtuni kuum ja kõrvetav päike, mida valitses päikesekuningas Pärtel I oma särava kuningannaga. Kuningapaaril oli ka kaks imearmast last: printsess Päikesekiir ja prints Päikesepaiste.

Kuna päikesekuningriigis ei sadanud kunagi vihma, mis maad kastnud oleks, ei lasknud lõõmav päike kasvada ühelgi rohuliblel.

Päikesekuningriigis oli nii palav, et isegi kuningas, kes armastas kuuma päikest, higistas kohutavalt. Tema õukond aga otsis varjulisi lossikambreid, kuhu palava päikese eest peitu pugeda.

Lumekuningriigis sadas kogu aeg lund. Kõikjal olid jäämäed, kõrged lumehanged ja krõbe pakane. Iialgi polnud seal keegi päikest näinud.

Kuningriigis oli nii külm, et isegi lumekuningas Lumpur I ja lumekuninganna värisesid ja lõdisesid külmast oma suures lossis. Kõik selle kuningriigi elanikud kandsid sooje ja karvaseid riideid. Hoolimata sellest oli kuningal tihti köha ja kurk haige. Siis pidid kuningriigi parimad ravitsejad jälle rohtusid segama, et kuningas ruttu terveks saaks. Ainult prints Lumepall ja printsess Lumehelbeke ei külmetanud – nemad kelgutasid, suusatasid ja nautisid talverõõme nagu kõik lapsed.

Vihmakuningriigis, nagu te arvata võite, sadas kogu aeg vihma. Vihma sadas päeval ja vihma sadas öösel, vihma sadas nii palju, et igal pool oli ainult lirtsuv pori ja suured – suured lombid.

Kuna aga vihmakuningas Vihmur I oli mõtlik ja nukrameelne kuningas, siis lasi ta vihmal sadada ja sadada. Niiskusest ja rõskusest aevastas kogu õukond ja ka vihmakuningal endal oli tihti nohu, mistõttu vihmakuninganna muudkui pesi ja küüris taskurätikuid.

2.

Nagu teistelgi kuningapaaridel, oli ka neil kaks toredat last: prints Vihmapiisk ja printsess Vihmatilk.

Nagu kõik lapsed, nii olid ka Vihmapiisk ja Vihmatilk väga uudishimulikud. Ükskord lossis ringi luusides sattusid nad ühte kõrvalisse torni. Seal töötas ja tegi avastusi õukonna astroloog. Parajasti oli ta oma tööga nii ametis, et ei märganudki, kui Vihmapiisk ja Vihmatilk tema eriti salajast kaarti nägid. Suure imestusega avastasid lapsed, et peale vihmakuningriigi on olemas veel kaks kuningriiki. Samuti õnnestus Vihmapiisal piiluda astroloogi teleskoopi ja vaadata, kus need riigid asuvad. Nüüd tekkis lastel soov ja veel suurem uudishimu vaatama minna, mis riigid need on ja kes seal elavad.

Lapsed hiilisid salaja vihmakuningriigi valvuritest mööda ja leidsid ühe väikese pilve, millega sai mööda taevalaotust sõuda. Mõne aja pärast jõutigi päikesekuningriigi piirile. Ka siin pääsesid lapsed osavalt valvuritest mööda ja läksid asja uurima.

Nende imestus oli aga suur, sest selles riigis ei sadanudki vihma ja kuskil polnud pori ega vihmalompe. Hoopiski paistis soe ja särav päike. Liivamägede vahel märkasid nad kummalisi lapsi mängimas. Need olidki meile tuttavad printsess Päikesekiir ja prints Päikesepaiste. Vihmalapsed jutustasid, kust nad tulevad ja et nad otsivad endale uusi sõpru. Peale tutvumist ja uudistamist hakkasid lapsed koos mängima.

Äkki märkasid päikeselapsed, et sinna, kuhu Vihmapiisk ja Vihmatilk olid astunud, hakkas tärkama rohi ja puhkesid õide imekaunid lilled.

Vihmalapsed rääkisid, et neil on plaanis ka lumekuningriiki külastada. Loomulikult ühinesid nendega ka päikeselapsed. Teel lumekuningriiki näitasid vihmalapsed päikeselastele ka oma kuningriiki. Niipea, kui Päikesekiir ja Päikesepaiste astusid vihmakuningriigi pinnale, kuivasid seal lombid ja hakkas särama päike. Seejärel läksid lapsed koos lumekuningriiki otsima.

3.

Lumekuningriigi piiril kelgutasid parajasti oma sõpradega Lumepall ja Lumehelbeke. Nähes lähenemas kummalist seltskonda, lumelapsed kohkusid ja haarasid kiiresti kätte lumepallid. Otsustati tervitada kutsumata külalisi lumesõjaga. Peale selle, kui vihmalapsed ja päikeselapsed olid selgitanud, kust nad tulevad ja et nad otsivad endale sõpru juurde, rahunesid lumelapsed. Terve päeva mängiti ja hullati koos. Kui aeg oli koju minema hakata, leidsid kõik lapsed, et neil oli lõbus ja tore päev olnud. Kui ainult kogu aeg võiks olla nii!

Vahepeal olid lumekuningriigi valvurid avastanud piiririkkumise ja mööda jälgi jõudsid nad lasteni. Kogu seltskond viidi lumekuningas Lumpur I ette. Lapsed rääkisid, kuidas nad kokku olid saanud ja kui tore neil oleks koos mängida, kui kuningriikide vahel ei oleks piire.

Lumekuningas Lumpur I mõtles ja mõtles ja välja mõtles. Ta saatis käskjalad päikesekuningriiki ja vihmakuningriiki ning palus kuningaid tulla suurele nõupidamisele.

Kuningad tulid kokku ja kolm päeva ning kolm ööd arutati, kuidas ühineda ja kes saab võimu endale. Lõpuks otsustati võim ära jaotada nii, et igal kuningal oleks oma valitsemisaeg.

Talvel valitseb lumekuningas. Et aga päris külmaks ei läheks, siis vahel harva näitab ennast ka päikesekuningas. Kevadel tulevad võimule vihmakuningas ja päikesekuningas, kes koos sulatavad lume ja aitavad rohu tärkama. Suveks saab päikesekuningas endale täisvõimu. Kuna päike kõrvetaks kõik rohu ja lilled, siis kastab neid aeg-ajalt vihmakuninga vihm. Sügisel võimutseb jällegi vihmakuningas ja päikesekuningas näitab ennast üha harvem. Päris sügise lõpus, kui lompide peale juba jääkirmetis tekib, hakkab lumekuningas ennast vargsi meelde tuletama. Kuningriigid ühendati ja piirid kaotati ära.

Nii tekkisidki aastaajad.

4.

Kõige rohkem rõõmustasid selle üle lapsed, kes nüüd said kogu aeg koos mängida ja rõõmu tunda nii talvest, kevadest, suvest kui sügisest.

Talvel saab suusatades ja kelgutades palju nalja, sest kõik ei jõuagi kelguga mäest alla. Mõni laps maandub hoopis peadpidi lumehanges. Üheskoos valmistatakse ka lõbus lumememmepere, kes terve talve lapsi rõõmustab. Vahel aga peetakse maha kuningriikidevaheline lumesõda.

Kas sa oled kuulatanud, kui vaikne on talvel metsas? On selline tunne, et kogu loodus hoiab hinge kinni.

Kevadel, kui päikesekuningas üha enam võimule tuleb, lahkub lumememmepere, et uue talve tulekul jälle lapsi rõõmustada. Rõõmsalt siristades tulevad aga esimesed kevadlinnud, kellele väikesed printsid on juba pesakastid meisterdanud.

Ja muidugi on esimesed kevadlilled nii-nii ilusad, et neid võibki imetlema jääda.

Suvel on vahva rannas ehitada liivast losse ja kindlusi. Loomulikult nagu kõigile teilegi, meeldib ka väikestele printsidele ja printsessidele vees hullata ja päevitada.

Kas sa oled tundnud, kui sa vaikselt liival lesid, kuidas päike teeb sulle sooja-sooja pai?

Sügisel on ütlemata tore joosta läbi porilompide, loomulikult kummikutega. Eks vahel võib juhtuda ka mõni äpardus, aga sellest ei tohi lasta oma tuju rikkuda.

Kas sa oled märganud, et nii värvilised nagu puulehed sügisel, ei ole nad ühelgi teisel aastaajal?

Saluste, Margit. Kuidas tekkisid aastaajad? - 1998.