JÄI KAHE SILMA VAHELE
Marika ja Heldur Laretei

1.

Kui ninasarvik oli omaette olemisest ära tüdinenud, vaatas ta savannis uudishimulikult ringi, et küll on palju toredaid loomi, kangesti tahaks mõnega neist sõbrustada. Kõige rohkem meeldis talle uhke laka ja mõnusa näoga lõvi. Ta läks lõvi juurde ja ütles: “Saame sõpradeks!”
Lõvi ringutas, haigutas ja arvas, et tema ninasarviku sõbraks ei sobi, kuna on liiga laisk.

2.

Ninasarvikule meeldis ka ilusa pika kaelaga kaelkirjak. Ta palus kaelkirjakut: “Ole minu sõber!”
Kaelkirjak vaatas alla ninasarviku peale ja ütles, et tema ei saa ninasarviku sõber olla, kuna on liiga pikk.

3.

Siis nägi ninasarvik kaunitriibulist sebrat. Ta läks sebra juurde ja küsis: “Kas sina tahad minu sõbraks saada?”
Sebra heitis ninasarvikule üleoleva pilgu ja vastas, et sõpru neist küll ei saa, kuna tema on liiga triibuline ja ninasarvik on liiga ninasarviline.

4.

Nüüd jäi ninasarvik kurvaks. “Ma ei sobi kellelegi sõbraks,” kaebas ta.
“Sina sobid minu sõbraks ja mina sobin sinu sõbraks,” kuulis ta äkki oma kõrva juures. Ninasarvik tundis ära tuttava pühvlikangru, kes oli tema turjal palju ringi sõitnud ja temalt puuke korjanud.

5.

“Ohh,” õhkas ninasarvik õnnelikult, “leidsin endale sõbra! Kuidas sa mul ometi kahe silma vahele jäid?”
“Sest ma olen väike ja tagasihoidlik,” seletas linnuke.
“Panen endale kõrva taha, et head sõpra tuleb kõigepealt otsida kahe silma vahelt!” otsustas ninasarvik.

Marika ja Heldur Laretei. Mida kõrva taha panna? - Tallinn; Tiritamm, 1996.