LAMMAS R.Saluri Väga-väga ammusel ajal olid ilmad kogu aeg külmad ja kõik kohad olid lund ja jääd täis. Inimestel polnud siis veel maju ja nad elasid koobastes. Praegu ei oska enam keegi ära arvata, kuidas lammas, kits ja koer ja teised koduloomad inimeste juurde sattusid. Võib-olla hakkas neil väljas külm ja nad tulid lõkke äärde sooja otsima. Aga võib-olla leidis inimene ise lambatalle ja tõi enda juurde. Igatahes on lammas juba väga ammu koduloom ja elab praegu talvel soojas laudas. Suvel hoitakse lambaid päeval karjamaal, aga õhtul tuuakse jälle lauta. Mõnikord kaovad lambad ära ja võivad isegi talve metsas üle elada. Aga niisugune elu lambale vist enam ei meeldi. Ta on inimesega liiga ära harjunud. Ja inimesel on lammast lihtne pidada. Lammas muudkui naksib rohtu ja lehti ja pole temaga muret. Ja kui ta paks vill parajalt pikaks kasvab, võtab inimene käärid ja lõikab lambal villa seljast maha. Siis on lammas paljas nagu porgand ja kõhn ja pisike ja häbeneb natuke. Inimene koob sellest villast head tugevat riiet, saab villasest lõngast endale kindad kätte ja kampsuni selga ja teeb muidki mõnusaid pehmeid asju. Lambanahast saab sooje kasukaid ja lambaliha süüakse ka. Väiksed lambatalled on kõige armsamad. Sellepärast et igasugused pisikesed loomad on armsad. Lammas pole aga mingi laululind ja teeb ainult “mää”. Kõige peenema häälega on väike lambatall ja kõige jämedama häälega on isalammas. Temal on sarved peas ja ta nimi on jäär, kuigi rohkem kutsutakse teda oinaks. KITS on natuke lamba moodi, ainult et kitsel on habe ees ja sarved peas. Isakitse nimi on sokk. Kitsi aga on meil Eestimaal üldiselt vähe. R.Saluri. Koduloomad. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1978. - Lk. 4-6.