LEHM Üks väike linnatüdruk, kes ei käinud veel lasteaias, jõi igal hommikul ja õhtul terve klaasitäie piima ja oli üldse hea laps. Piima toodi poest pudelis või pakis ja piim maitses hästi. Aga see väike tüdruk päris ehmatas, kui ta nägi, missugune suur loom temale ja teistele lastele piima annab. Ta ei olnud üldse elusat lehma näinud, sest lehmad ju linnas ei ela. Lehmad elavad maal. Mõned lehmad elavad üksinda väikeses laudas. Aga teised elavad suurtes lautades hulgakesi koos. Nii lehmad kui ka vasikad ja pullid - nende vasikate isad. Väikese lauda lehma lüpstakse kätega ja udarast tuleb piim sirr-sorr ämbrisse või lüpsikusse. Suurtes lautades lüpstakse lehmi lüpsimasinatega. Siis kallatakse piim piimaautosse ja piimaauto sõidab vabrikusse. Seal pannakse piim pudelitesse ja pakkidesse ja tuuakse poodi. Vabrikus tehakse piimast ka võid, kohupiima, koort ja juustu. Talvel söövad lehmad laudas kuiva heina. Aga värske rohi maitseb neile paremini. Kui lehmad kevadel esimest korda rohumaale lastakse, siis nad hüppavad ja kargavad suurest lustist. Söövad siis kõhu rohtu täis ja heidavad maha ja nende suu hakkab niimoodi liikuma, nagu oleksid nad kusagilt närimiskummi saanud. Asi on selles, et algul hammustab lehm rohukõrred hammastega läbi ja neelab rohu tervelt alla. Hiljem aga tuleb see rohi talle suhu tagasi. Nüüd mälub lehm rohupudru peeneks ja neelab uuesti alla. See mäletsemine võtab kaua aega, aga selle eest on lehmal varsti udar piima täis. Ja siis ta hakkab kõva häälega ammuma ja karjanaisi kutsuma, et nad lüpsma tuleksid. Lehmi on mitmesuguseid. Mõned on sarvedega ja mõned on ilma sarvedeta. Mõned on üleni pruunid või punased ja teised on musta-valgekirjud. Aga saba on neil kõigil. Millega lehm muidu saaks kärbseid eemale ajada. R. Saluri. Koduloomad. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1978. - Lk. 7-8.