LINDUDE KUNINGAS

Me lapsed teadsime, et käblik on alatu linnuke, kaugelt halvem kui nahkhiir – lihtsalt viimane petis. Pole siis midagi imestada, et me teda kiusasime ja tema peale jahti pidasime. Ehkki kõigest pöidlapikkune, on käblik kõigi lindude kuningas; selle aunimetuse sai ta endale alatu nõksuga.

Suure Colm Cille’i, kuulsa pühaku ja selgeltnägija päevil kogunesid kõik maailma linnud kokku, et endale kuningat valida, aga et igaüks seda suurt au endale soovis, ei jõudnud nad kuidagi kokkuleppele ja õige pea puhkes nende vahel vaen – verine sõda, mis möllas kolm aastat kõigis maailma metsades. Lõpuks pani üks vana tark vares ette, et nad jätaksid valiku tegemise pühale Colm Cille’ile.

Kõik olid nõus ja igast maailma nurgast lendas kokku must miljon lindu, nii et taevaalune Donegali kohal, kus pühak elas, päris pimedaks läks. Kui pühamees oma väikesest onnist välja tuli ja küsis, mida nad tahavad, rääkisid linnud talle loo ära ja lubasid tema otsusele alluda. Siis käskis Colm neil maa peale laskuda; nii nad tegidki ja katsid kinni kõik mäed, orud ja jõed, isegi järved – oli ju neid must miljon. Pühamees ütles nende poole pöördudes: "Kõige parem ja tugevam lind teie seast on see, kes suudab kõigist kõrgemale lennata, ja temast peabki lindude kuningas saama!" Kõik olid nõus, et niisugune otsus on tark ja õiglane. Siis ütles pühak, et ta annab neile märku, millal lendu tõusta, ning seda lindu, kes siis kõige kõrgemale tõuseb, austatakse pärast tagasitulemist kui kõigi lindude kuningat.

Colmi märguande peale sööstsid kõik linnud üles, ja inimesed, kes seda jälgisid, nägid, kuidas alguses üks lind ära väsis ja alla kukkus, siis teine vaeseke väsis ja alla kukkus ning kolmas lind väsis ja alla kukkus, kuni lõpuks, kui kõik linnud olid väsinud ja alla kukkunud, nägid pealtvaatajad, et üks lind siiski veel kõrgustes hõljus.

See lind oli kotkas.

Kuid kotkas oli edev ja leidis sellest vähe olevat, kui ta teistest ainult natuke kõrgemale tõuseb, et siis kuningana maa peale laskuda. Oma edevuses tõusis ta tiireldes ikka ülespoole ja ülespoole, kuni lõpuks ei jaksanud enam ainsatki tiivalööki teha ega tolli võrragi kõrgemale lennata. Kui ta seal siis õhus paigale tardus, uhke oma lennu üle ning kindel, et maa peale laskub ta kõigi lindude kuningana, sööstis äkki tema seljalt üles väike käblik, kes oli kogu aeg seal istunud, tõusis veel jalg maad ülespoole ning laskus ise kõigi lindude kuningana maa peale!

Pühamees oli sunnitud sõna pidama ning andma kuninga kõrge nimetuse sellele nurjatule kelmile. Kuid ta oli käblikule selle alatu tembu peale nii vihane, et pani tema peale needuse: mitte iialgi enam ei saa ta lennata maapinnast kõrgemale, kui ta tol päeval kotka seljalt tõusis. Sellest päevast peale kuni seniajani võime oma silmaga näha, kuidas käblik lendleb põõsalt põõsale, ühest hekist teise, kuid mitte kunagi ei tõuse ta maast kõrgemale kui mehe põlved: teda rõhub maadligi pühaku needuse raskus.

"TORUPILL, HALDJAD JA HIIGLASED", Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1978