MIKS KEKSIVAD VARBLASED KAHEL JALAL?
Muiste kõndinud varblased nagu teisedki linnud, astunud ilusasti jalg - jala ette ega keksinud kaks jalga koos, nagu me neid praegusel ajal näeme tegemas. Kord aga tulid kõik varblased kokku koosolekule. Kurtsid seal üksteisele, et elu on väga raske. Keegi nendest ei hooli ega pane neid tähele. Nad jäävad igal pool oma halli kuuega kahe silma vahele. Vaat, kus ikka teised linnud! Kuked - kanad on laialt kuulsad, neil on peas ilus punane hari. Luikedel on pikk - pikk valge ja painduv kael. Varestel on nii kõva hääl, et kostab mitme metsa taha. Kalkun on meie maal kõigist kõige suurem lind, ja ööbik laulab nii kenasti, et ilusamini enam ei saagi. Ainult nendel, varblase - rahval, pole, millega silma paista. Peab midagi ette võtma, et oleks põhjust teiste ees uhkeldamiseks. Hakkasid koosolekut pidama. Arutasid päeva, arutasid kaks. Kolmaski päev algas. Ikka ei nuputanud nad midagi tarka. Üks soovitas: "Paneme endile kuldse rõnga kaela." Leiti, et see on liiga kallis. Teine arvas: "Värvime suled kirjuks." Noh, aga kust värvi saada? Mustikast saaks ehk tumesinist ja lepakoorest pruuni, aga nendest tumedatest värvidest on vähe kasu. Nõu on küll hea, aga näe ei kõlba. Viimaks siis üks vana - vana varblane, kolmteist aastat vana, ütles: "Lähme, küsime inimestelt." Läksidki kõik rongkäigus, vana varblane kõige ees. Näevad: karjapoiss hoiab lambaid. Vana varblane sõnab: "Näe, seal ongi üks nendest, keda vajame, aga igaks juhuks küsime, kas ta on inimene. Paistab liiga noor olevat." Küsivad karjapoisilt: "Oled sa inimene?" "Olen!" "Aita meid!" "Mis siis häda?" Varblased kurdavad omi kurtmisi. Poiss mõtleb ja mõtleb. Aga vaat see karjane oli kangesti vempusid täis - seegi kord otsustas varblastega nalja teha. Ja kuulge, mis nõu ta andis: "Tean, mis on odav ja hea! Miks peate käima nii, et astute enne ühe jalaga, siis teisega, siis jälle esimesega ja uuesti teisega? Köitke parem jalad kokku ja hakake keksima. Küll siis teised linnud kadestavad teid!" Varblased olid ettepanekuga nõus. Tehtigi nii. Seoti jalad rohukõrrega kokku ja muudkui hüppama. Hüppasid põllul, heinamaal, tänaval. Teised linnud ja loomad esimesel päeval ikka vaatasid varblasi, pärast aga ei pannud neid enam tähelegi, toimetasid oma toimetusi. Rohukõrrest kammits kuivas ära, kukkus maha, varblased aga olid harjunud uut moodi liikuma. Keksisid edasi. Keksivad tänapäevani. |