MILLEKS ON ORAVAL SABA VAJA?
S. Baruzdin

Kaks esimese klassi poissi tulid koolist koju kõige lühemat teed - läbi metsa ja üle jõe. Ilm polnud kolamiseks suurem asi, sedasi sai otse ja kiiresti koju, kuna maanteed pidi oleks tulnud käia kilomeeter maad rohkem. Milleks aega raisata? Aeg on ju kallis.
Metsas said esimese klassi poisid orava kätte. Praegusel ajal on neid rohkesti meie metsades.Mismoodi nad ta kinni püüdsid, seda ma ei tea, aga käes ta neil oli. Ilus orav. Ta kurgu all valendas kolmnurk, silmad kui pärlid peas, kasukas pigem punane kui hallikasruuge ning saba nii turris ja kohev, vaata et oravast suuremgi veel.
Poisid aga läksid vaidlema selle üle, kumb neist esimesena orava kätte sai. Kanges vaidlushoos mudisid nad teda päris tublisti. Orav pidas tükk aega vastu ja hammustas lõpuks poissi, kes polnudki orava püüdja, aga tahtis seda kangesti olla.
Orav pistis plehku. Esialgu põgenes ta maad mööda, siis ronis kõrgele kuuse otsa ja kadus silmist. Poiss pani töinama. Ja just siis astusin ma nende juurde.

“Miks sa nutad?”
“Tema… aga orav…”

Teine poiss oli samuti nutma puhkemas: “See oli tema… Aga orav… Mina… Aga tema…” Ilm oli muutunud veelgi tusasemaks. Hakkas tibutama.

“Kas te lähete Gluhhovosse?” küsisin poistelt.
“Mhh,” mõhatas üks.
“Lähme siis pealegi, näe, sadama hakkab…” Poisid astusid sõnatult minu kõrval. Ka mina vaikisin. Lõpuks küsisin: “Aga milleks on oraval saba vaja?”
“Kuidas milleks?” imestasid mõlemad.
“Äsja oli teil orav käes, te nägite ju, kui suur saba tal on. Aga milleks tal seda vaja läheb?”
“Ilu pärast,” lausus üks poiss kõhklevalt.
“Selleks, et mööda puid lennata,” lisas teine poiss, see, keda orav oli hammustanud.
“Õige!” ütlesin mina. “Kuid veel milleks?” Rohkem ei mõistnud esimese klassi poisid mulle vastata.

Möödus kaks või kolm päeva. Siis tuldi mulle teatama: “Mingid lapsed otsivad teid.” Astusin õue ja nägin, et need olid minu tuttavad poisid.

“Onu, tulge meiega kaasa,” kutsus üks.
“Me tahame teile midagi näidata,” lisas teine.
“Säärase vihmaga?” küsisin mina. Pihutas tihedalt.
“Vihma peabki just sadama. Muidu polekski mõtet minna,” laususid poisid. Läksime koos metsa, mööda teerada täpselt tolle paigani, kus poisid olid orava kinni püüdnud.

“Näete! Vaadake! Vaadake sinna!” sosistasid nad teineteise võidu ja teineteist keelates. “Ole nüüd vakka!” - “Ole sina ka tasa, muidu ehmatame ta ära.” Vihm piitsutas kõike, aga kuuseoksal istuvat oravat sadu nähtavasti ei kohutanud, sest ta oli end sabaga kinni katnud.

“See on meie orav,” sosistas üks poiss.
“Peaks talle pesa tegema, tal on muidu paha olla, kuigi ta võib ju ka talvel ennast sabaga niiviisi kinni katta.”
“Nüüd teame küll, milleks on oraval saba vaja,” ütles esimene.
“Tookord, kui te küsisite, siis me veel ei teadnud seda.”
“Näete siis,” laususin ma. “Orav vajab saba nii iluks kui tüüriks puult puule lendamisel. Saba on tal ka vihmavarju eest ja külmal ajal kasuka asemel.”

Baruzdin S. “Veider eesel” .- Tln.: Eesti Raamat, 1974.-lk.13- 17.