MINU LOOMAAED

 

Koorem seljas, astub kaamel;
kaamelilt ka villa saame.
Ta käib kõrbes, kus on kuiv,
ja sööb põõsa moodi puid,
töötab nii, et märg on koon-
ta on kaamel, veoloom.

 

 Lõvi kannab laia lakka,
luurab kurjalt võre takka.
Tal on tugev käpp ja turi,
ta on ohtlik, ta on kuri!
Ainult kärbsed - need ei pelga:
vapralt istuvad ta selga.

 
Ninasarvik on küll kole,-
meie maale ta ei tule.
Nahk tal paks ja nina peal
on suur sarv…näe, vaata, seal!

 

 Siin on aga suured karud-
suured kasvult, väiksed arult:
käpad püsti, aina nad
maiustusi manguvad.

 
See on vana jääkaru.
Tuiskab lund ja ulub maru.
Tema jää peal lume sees
pättab nagu näärimees.

 

 Põtra nähes läheb Unol
üllatusest lahti suu:
"Isa, miks sel suurel loomal
pähe kasvanud on puu?"

 
Siin on suur ja kõrge puur,
puuris kass on hiiglasuur-
nägu pahasena pilves.
Kas on kass? Ei, lapsed - ilves.		 Pelikan see muud ei palu:
rohkem kalu, värskeid kalu!