ÖÖBIK JA KONNAD
Nikolai Tihhonov

Maikuu noorte lehtede varjus, tillukese roostekarva soise lombi kohal istus peenel oksal ööbik. Ma silmasin teda vana remmelga varju hoidudes ega pööranud talt pilku. Ööbik laulis ennastunustavalt. Pea püsti tõstetud, silmad suletud, nautis ta oma häälekõla, täites metsatukka oma linnuhinge õrnimate avaldustega. Ta hääl väreles, helises, kududes õrnimat viisikangast. Aga madalamal, tema all, pistsid soost oma päid kümned konnad, kes pisitasa moodustasid ringi, ja see seltskond proovis ööbiku kõiki aariaid karjana korrata. Tõsi küll, nad hakkasid isemoodi kaasa laulma. Algul ei suutnud nad kuidagi oma hääli tiivulise laulja omaga kokku sobitada, kuid vähehaaval seadis üks konnadirigent nende hääled korda ja nad toetasid linnu laulu niisuguse ägedusega, et selles oli juba midagi teadlikku. Siis läksid nad omadega jälle rappa ja ainult üksikud matkijad püüdsid oma uskumatult krooksuvate häältega linnu laulu lõpuni saata. Ent nad astusid taas julgelt võitlusse ning tahtsid tõestada oma musikaalsust, mõista ja toetada ööbiku üllast hingestatust.

Oli varane hommik ning kõlav, puhas loodus otsekui häälestas ööbiku laulule. Konnad ilmusid nähtavale ning istusid veest välja ulatuvatele puujuurtele ja tervitasid looduse ärkamisaega omal viisil. Aga äkki, kui nad kurdistavalt oma vaimustust kuulutasid, ööbik nagu ärkas. Ta jättis laulu katki, kuulates lombist temani kalduvat konnakoori, avas silmad ja vaatas tema all askeldavaid, mudas siplevaid rohelisi lauljaid ning ma mõtlesin, et ta lendab solvunult minema; ent lind oli tark ja kannatlik. Nagu vastuseks konnade rämedale ja nüansikast esitusest kaugele hümnile, võttis ööbik väärika hoiaku, tõstis pea taas üles, ootas hetke, kuni konnad oma sookontserdivaimustuses taltusid, ja alustas uuesti laulmist, hiilates esituse efektsuse, jõulisuse, peenusega, ning konnad vastasid talle tänulikult ja läbisegi, kuid suure südamlikkusega…

Tihhonov, Nikolai. Väikesed huvitavad loomalood.-TALLINN: “EESTI RAAMAT”,1982.-Lk.18- 19.