PEOLEO
Gerda Leet

Ta tuleb harva ja ainult suve esimesel poolel, ja alati on siis järgmisel päeval sadanud vihma. Ta tuleb ikka õhtuti, kui päike on juba üsna madalal ning tuulgi vaibunud; siis ta laskub värava ees kasvava vana kase kõrgesse latva ning istub seal. Loojuv päike kuldab ta heleoranžiks, nii ma ei teagi, mis värvi sulestik tal õieti on. "Peoleo," tutvustab ta end sealt ülalt, ja ootamata vastust, pärib otsemaid:

"Kas Tiit on teol?"

Kes hakkaks talle seletama, et teoorjuse ajad on ammu ajalukku läinud, et Tiit oli viimati teol kindlasti oma sadakond aastat tagasi? Et mõelgu nüüd sellele laulule ühed uued ja kaasaegsemad sõnad välja.

Aga tema ei lase mul suudki lahti teha, vaid vilistab ise kohe vastuse, kinnitades tõemeeli:

"Teol, teol!"

Ja siis jutustab pikalt ja laialt, mis Tiidul kõik kaasas: päts piima ja pudel leiba ja veel midagi ja ikka nii edasi.

Kui ta vait jääb ja ma jutujärge oodates pea kuklasse ajan, et üles vaadata, on ta läinud.

Ning ma ei tea kunagi, millal ta jälle tuleb.

Täheke, 1971/ 6.