PESAPEITJAD
Aino Tigane
1. osa

Kui lõokesed lõunast tagasi jõudsid, kattis maad veel lumi. Lagendikul märkas lõomeheke siiski lumevaba laiku ja sõnas naisekesele: "Vaata, Viiu, kuhu pesa peita."

"Kas mitte liiga lage, Leo?" kahtles naisuke.

"Kindel koht! Varsti vohab siin rohi, katab meie kodukest nii kulli kui pistriku pilgu eest." Lõopaar hõikas kaaslastele "Head nägemist!", laskus mullakamarale. Sipsti- sapsti oli neil kena lohk valitud, kõrrekulust pesa tehtud. Aga kuni käis munemine, sulas kogu lagendik paljaks ning naisuke karjatas: "Oi, Leo, meie ümber vohab hoopis inimese vili! Inimene võib tulla ja pesa puruks tallata."
Meheke ehmus samuti: "Siis ruttu- ruttu, Viiu!" Naisuke kiirustaski poegade väljahaudumisega. Meheke tõusis taeva alla, hüüdis lähenejatele:

"Vili valmib põllu pääl,
Viiu veidi istub sääl,
ärge, teised, käige sääl!
Liiri - lõõri, liiri - lõõri…"