TIPP JA TÄPP JA ILUS PESAKAST Tipp ja Täpp meisterdasid kuldnokkadele ilusa pesakasti. Nii ilusa, et isegi Varblane seda nähes pisut kadedaks muutus. "Natuke nagu liiga ilus!" säutsus ta. Need sõnad valmistasid nukulastele suurt rõõmu. Tipp lausa keksis ümber pesakasti ja ka Täpi nägu säras üleni just nagu kommisöömisel. Samal ajal käis Varblane seda toredat majakest ka seestpoolt uurimas. Kui ta nüüd peanupu ümmargusest uksest välja pistis, säutsus ta: "Aga kes selle maja puu otsa viib?" Tipi ja Täpi näod venisid pikaks, sest sellele küsimusele polnud nad üleüldse mõelnud. "Kes viib?" kordas Täpp, vaadates suuril silmil Tipi poole. Tipp kehitas õlgu. "Meie kahekesi küll ei jõua." "Mina samuti mitte," leidis Varblane. Tekkis pikk sõnatu vaikus. Korraga märkasid nukud aiaväraval suurt hallivöödilist kassi. Seda tuttavat kassi, kes oli möödunud sügisel neile õhupalli puu otsast alla toonud. Sedamaid oli nukulastel selge, kes neid abistada suudab, ning nad jooksid teineteise võidu kassi juurde. Kuulnud kogu loo, silus Ints vurrukarvad sirgeks ja lausus pooleldi nurrudes: "Võib… Seda võib." Nüüd oli Tipil ja Täpil jälle hea meel ja nad plaksutasid käsi, just nagu viibiksid nukuteatris kõige toredamal etendusel. Äkki jäi Ints mõttesse. "Aga viimaks kuldnokad näevad ja kardavad mind?" Olgugi et Ints oli kõikide lindude vastu alati sõbralik olnud, avaldas ka Varblane arvamust: "Isegi mina ei julgeks kassi viidud pesakasti elama asuda." Tipi pea vajus norgu. "Mida me siis nüüd teeme?" Täpp mõtles viivu ja tuli siis suurepärasele mõttele: "Paneme kassile riided selga, siis ei tunne teda keegi ära!" "Oi, paneme!" kilkas Tipp. "Küll saab nalja!" säutsus Varblane. "Minugi poolest," nõustus Ints. Kümne minuti pärast oli kassi välimus tundmatuseni muutunud. "Läheb lahti!" sosistas ta pesakasti sülle kahmates. Rõõmus kuldnokapaar, kes juba samal päeval sinna majja elama asus, arutab tänaseni: "Kes see küll ometi võis olla, kes meie maja nii kõrgele tõi?" Täheke nr. 4 / 1975 |