VÄETIKE

Varesememmel kasvas neli poega. Üks neist oli väetike. Memm õpetas poegadele lendamist. Ta kraaksatas, ajas tiivad laiali ja vuhises pesast lähemale oksale. Kolm poega kraaksatasid nagu memmgi, vehkisid tiibadega nagu memmgi ja olidki oksal memme kõrval. Ainult neljas, see väetike, jäi pesa servale kartlikult kükitama.

Memm näitas, kuidas tuult tiibade alla püüda ja kõrgele taeva alla tõusta. Näitas, kuidas kiiresti või kuidas aeglaselt maapinnale laskuda. Pojad olid virgad õppima. Ainult väetike… "Kraaks - kraaks!" kurjustas memm. Ta lendas pessa ja vopsas väetikesele tiivanukiga. Väetike nihkus memmest eemale. Memm vopsas tiivanukiga uuesti ja uuesti, viimaks nii tugevasti, et väetike kukkus pesast välja. Ei ta kivina männi alla langenud. Hoopis häda sunnil hakkas lendama. Ja ise kraaksus, et enam pole väetikest olemas.