VÄIKE MUINASJUTT KAELKIRJAKUST
Elas kord kaelkirjak, aga ta oli väga väike, ainult peajagu pikem kaktusest. Õhtul, kui kõik loomad kogunesid aasale, ei näinud väike kaelkirjak selles tunglemises midagi. Ta pidi kogu aeg kõike küsima, kogu aeg nuruma, et ema võtaks ta sülle ja tõstaks üles. Väike kaelkirjak oli väga uudishimulik. Aga kaelkirjakuemal oli muudki teha, kui kogu aeg midagi oma lastele näidata ja jutustada. Ja kaelkirjakud ei oska ju üldse kikivarvule tõusta. Seepärast pidi väike kaelkirjak õppima oma kaela venitama. Ta venitas seda hommikust õhtuni, sest kogu aeg oli ju midagi vaadata. Kael venis nagu närimiskummi ja väikesest kaelkirjakust oli äkki saanud suur kaelkirjak. Ta nägi ja teadis nüüd palju ja ta ei olnud sugugi rumal. Aga kas sa kujutad ette, kui raske oli suurel ja targal kaelkirjakul sellest kõrgusest alla kummarduda, et järvest juua? See oli tal väga raske. Väga.
Täheke nr. 6/ 1975 |