VARESE KAVALUS
Nikolai Tihhonov

Kui ma esimest korda kuulsin valju koputust rõduuksele ja läbi klaasi suurt musta kogu nägin, ei ehmatanud see mind, kuigi selles koputuses oli siiski midagi tagamõttelist ja ebameeldivat. Suur vares, kes istus rõduukse lingil, toksis pika nokaga valjusti ja ilmekalt vastu klaasi, ise kõvasti, valjult kraaksudes. Läksin rõdule. Vares lendas lähedal asuva puu otsa. Selgus, et siin polnud mingisugust müstikat. Ja midagi erilist ka mitte. Ta tegutses lihtsalt vaatlejana ja et igasse külge näha, pööras pead ka paremale poole. Tema nokk lõi tahtmatult kõvasti ja kuuldavalt vastu klaasi. Mustakuubsel tunnimehel polnud aimugi, et tema peast paremale jääb klaas. Kogu stseen aga, mis mulle etendati, seisnes järgmises. Puu all mahukas kausis oli koeratoit. Kui koerad söönuks olid saanud ja värava juurde läksid, ilmusid kolm varest. Üks võttis rõduukse lingil istet, et näha koeri ja jälgida nende käitumist. Teine õgis sel ajal penide toidujääke. Kui esimene vares häiresignaali andis, sööstis kolmas vares jalamaid koertele vastu, imiteerides rünnakut ja neid kõrvale meelitades, lastes teisel varesel koertekausist rahulikult süüa.
Koerad ei sallinud vareseid ning pidasid nende ilmumist oma toidukausi juurde vaenuaktiks ning tormasid silmapilk oma toitu kaitsma. Kuid koertele vastu sööstev vares pettis nad kõrvale ja koerad hakkasid varest valju haukumisega jälitama. Kõhu täis söönud teine vares vahetas rõdul istuva tunnimehe välja ning kui koerad vakka jäid, asus esimene vares toidu kallale; seejärel tuli kolmanda varese kord. Nad mõtlesid selle pettemängu ühiselt välja, et igaüks neist saaks rahulikult koerte lõuna kallal maiustada. Kui koerakausile lähenes rähn, keda oli tänu ta musta - valge - punasele värvikuuele juba eemalt näha, ja kes kisendas valjult “Ma tulen!”, ei tõstnud koerad mingit lärmi. Ja lind ronis uhkelt ringi vahtides suisa jalgupidi koerakaussi ning tundis end väga hästi.
Tihhonov, Nikolai. Väikesed huvitavad loomalood. -Tln. “EESTI RAAMAT”.- 1982.-Lk. 24-25.