MIKS ON KASE KOOR VALGE?
Aleks Kaskneem

Õige vanal hallil ajal, kui kasel ei olnud veel valget koort, vaid see oli tumepruun nagu pihelgal, elanud vaene kalamees oma väikese tütre Kaiega. Kaie ema oli ammu surnud.
Kalamees oli ka hea paadimeister, tegi teistele paate, endale paadi tegemiseks ei jõudnud ta aga puid osta. Kalal käis ta teise mehe paadiga. Paadi tarvitamise eest andis ta ära osa püütud kaladest. Kaie oli küll väike, aga hoidis kodu korras, tegi isale ja endale süüa, parandas kalavõrke ja käis isal merekaldal vastas.
Kaie, nagu laps ikka, armastas magusat. Aga sel ajal, millest meie jutt pajatab, maailmas suhkrut veel ei tuntud. Mõnikord, kui isal oli suur kalaloomus, vahetas ta osa kalu linnumagusa mee vastu. Siis sai Kaie magusat maitsta. Aga seda juhtus ainult paar korda aastas. Suvel noppis Kaie aasalt punase ristiku peast pisikesi õiekesi ja imes nendest magusat. Kuid seda oli väga vähe. Keeleotsake natuke tundis head, hambad aga küsisid: "Mis see oli, mis nüüd juhtus?"
Oli talv. Viimaks saabus varakevad. Tuul viis rannast jää. Korra läks Kaie isa jälle kalale, sest süüa vajasid mõlemad. Seekord aga tõusis suur torm, meri mässas, taevas tumenes ja suured-suured lained lõhkusid merekallast. Isa ei saabunudki tagasi. Kui torm kolmandal päeval vaibus, lükkasid lained mõne murdunud paadilaua kaldale. Muud midagi. Kaie oli vaenelaps. Ema kalmistul, isa uppunud merre.
Tuli mees, kellelt isa oli paadi laenanud. Ütles: "Paati ma tagasi ei saanud, jäägu siis Kaie isa maja paadi eest!" Ajas Kaie kodumajast minema. Kaie mingu, kuhu tahab. Küll oli see mees kuri!
Mis aitas, et Kaie nuttis, ometi pidi ta vastu ööd kodust lahkuma. Väike tüdruk sidus rätikusse natuke leiba ja kuivatatud kala. Ja astus ning astus. Mets vastas. Kaie oli väga väsinud. Päike loojus, ümberringi hämardus. Kaie istus ilusate rippuvate okstega puu alla rõskele mättale, sõi natuke leiba ning kala ja tihkus aina nutta. Külm hakkas.
Järsku kummardas puu oma pehmed oksad maapinnani alla, varjas Kaie tuule ja külma eest ning küsis: "Miks sa, väike tüdruk, nutad?" Kaie kurtis kõik oma kurtmised, rääkis, kuidas teda - isata, emata - oma kodust ära aeti. Kask, see ta ju oli, kuulas, sahistas natuke oksi, mõtles ja sõnas siis: "Ega ma palju sind aidata saa, aga natuke ikka. Puhka nüüd siin minu okste varjus kuni hommikuni. Siis jookse külla ja too oma isa oherdi, millega ta paadiehitusel auke puuris. Ja laena kuskilt lüpsik. Eks siis vaatame, mis edasi saab."
Kaie uinuski. Hommikul, kui ta ärkas, paistis ilus varakevadine päike. Kaie sõi viimase raasu leivast ja kalast ning küsis siis kaselt: "Kuidas ma sind tagasi tulles üles leian, siin on suur mets ja nii palju puid?" Puu kostis: "Võta rätik, milles kandsid toidupoolist, mähi see mu tüve ümber. See valge paistab kaugele." Eks Kaie tegigi nii.
Kui Kaie lüpsiku ja oherdiga külast tagasi jõudis, ütles puu: "Puuri nüüd mu tüvesse auk ja pane lüpsik augu alla." Kaie tegi kõik just nii, nagu puu õpetas. Küll nüüd tuli tüvesse tehtud august magusat-magusat kase mahla. Kaie jõi seda ja jõud tuli talle tagasi, meelgi läks rõõmsamaks, sest hea kasepuu oli teda abistanud.
Mis edasi teha? Kaie kandis suure lüpsikutäie puumagusat suuri vaevu külasse, vahetas selle leiva ja kalade vastu ning kõhumure oligi seks korraks murtud. Veel sai ta elamiseks toanurgakese ühe vaese vanaemakese juurde. See ütles: "Kuhu sa, vaenelaps, ikka lähed, jää mulle seltsiks!" Vaene mõistab alati vaese häda!
Mitu nädalat käis Kaie kaselt magusat saamas ja valge rätik kasepuu ümber näitas talle õiget teed. Kui kasel lehed hiirekõrvule lõid, ütles ta: "Seks korraks aitab. Pane nüüd oherdiaugule prunt ette!" Aga siis oli Kaiel suur häda juba möödas.
Ja kuigi palju aastaid mööda läks, hoidis kask ikka valget rätikut oma tüve ümber, et teistelegi vaeslastele teed juhatada. Tänapäevalgi paistab kask teiste puude hulgast kaugele silma. Aga praegusel ajal enam kasepuusse auke puurida pole vaja, sest nüüd osatakse magusat suhkrut teha suhkrupeetidest nii lastele kui ka vanadele.