KAKTUS
Ma hästi ei mäleta, miks ema hoovi peale läks. Võib-olla tahtis ta prügiämbrit tühjendada. Igatahes, kui ta tagasi tuli, oli tal käes pott imeliku taimega. Ema seletas, et see on kaktus. Keegi tädi olla tahtnud seda ära visata. Tema olevat kaktusest juba surmani tüdinenud. Pealegi lükanud tädi kass poti akna pealt alla. Kaktusi tunnen küll. Türi - vanaemal oli neli potti akna peal reas. Teravaid siiliokkaid täis. Kui ma hästi väike olin, kutsusingi neid siilideks. Aga sellist kaktust nägin ma esimest korda. See oli väikese nuia moodi ja kaetud hallide udukarvadega. Karvade vahel turritasid kõverate otstega okkad. Nagu vanaisa õngekonksud. Ainult palju väiksemad. Kukkumisel oli kaktus natuke viga saanud. Ta oli külje peale longu vajunud. Isa oli pahane. Tema ei saanud aru, milleks ema sellise rääbaka meie korterisse tõi. Nagu meil veel vähe lillepotte oleks. Vanaema ei öelnud midagi. Tema ei sekku noorte asjadesse. Minu väike õde Piia ei pärinud ka midagi. Tema tonksas kaktust sõrmega. Muidugi oli pill kohe lahti. Ütlesin Piiale, et ära puutu, kas sa ei saa aru, et see on kaktus. Piia hakkas mossitama ja puges vanaema põlle alla peitu. Ema arvates oli kaktus väga huvitav. "Tal on veel elu sees," ütles ema ja näitas meile pisikest mügarikku, mis kaktusest välja pungitas. Seepeale torises isa, et nüüd on meil põnev perekond küll. Lapsed tassivad koju kasse-koeri, aga ema on hakanud prügikastides kolama. Me kõik hakkasime naerma. Ema lubas kaktuse tagasi viia, kui sest asja ei saa. Järgmisel päeval istutas ema kaktuse uude potti. Mina aitasin ema. Panin poti sisse mulda ja raputasin liiva peale. Ja siis me panime kaktuse suure toa aknalauale. Kaktus oli turris ja õelust täis. Tahtsin tema pehmeid karvakesi silitada, aga peenike konksuke haaras mu sõrmest kinni ja enam lahti ei lasknud. Ja siis mina enam ei tahtnud niisuguse pahura kaktusega tegemist teha. Ema aga käis teda vaatamas ja silitamas ja mõnikord istus tükk aega akna all. Nagu oleks ta kaktusega juttu ajanud. Ükskord võttis ema kaktuse julgelt käte vahele. Ühtki konksukest ei jäänud sõrmede külge. Mina proovisin ka. Kaktus ei torkinud mind. Ema näitas mulle veel kolme tillukest mügarikku. "Need on meie kaktuse neli poega," ütlesin emale. Õhul kutsusime isa ja vanaema ka kaktust vaatama. Isa arvates oli see päris huvitavaks muutunud. Vanaema küsis emalt, mis ta oma hoolealusega teinud on. Too näeb tore välja. Ema kehitas õlgu. Mina aga hüüdsin: "Ema tegi kaktusele pai!"
Täheke nr. 10 / 1989 |