ORAVA HAIGED LAPSED
J. Kuulberg

1.

Orava lapsed olid kange köhaga kimbus. Emal oli vaesekestest hale meel ja ta käis isale peale kui mustlane, muudkui mine aga tohtri juurde. Viimaks aga tüdines oravavana ja läks rebase talusse haigusele rohtu otsima. Reinuvader mõtles natuke aega targa näoga ja ütles siis: "Haigus on külmast tulnud, külm peab selle parandama. Vii nad täna ööseks pesast lumehangele, küll nad siis hommikuks terved on." Orav tänas hea nõu eest ja läks koju. Kui õhtu jõudis, hakkas ta lapsi lumehangele kandma.

2.

Sealsamas ligidal tukkus vareseonu pika kuuse otsas. "Reinule roaks! Reinule roaks!" kraaksus ta orava rumalat tegu nähes. Orav mõistis kohe, mis varesel mõttes ja kandis lapsed pesasse tagasi. Siis võttis ta kuuse otsast mitu jämedat käbi ja viskas need hangele. Ise istus oksale valvama.
Varsti nägi ta, kuidas reinuvader tuli metsast välja ja kargas otsekohe hangel mustendavate käbide kallale. Kui vana rein pehmete oravalaste asemel tundis oma küünte vahel kuivanud käbisid, sai ta aru, et ta kavalus on nurjunud. Nagu tuul pistis ta metsa tagasi, silmad enesel häbi täis.
"Pikk nina! Pikk nina!" hüüdis orav talle järele.

3.

Teisel päeval olid orava lapsed veel haigemad. Nüüd läks orav hundi juurest abi otsima. Hunt mõtles natuke aega ja ütles siis: "Ainult kuuvalgus võib su lapsed terveks teha. Sinu pesa ligidal lamab vana kask, mille torm sügisel maha murdis. Selle kase tüvele lao õhtul oma lapsed ritta. Kui kuu tõuseb, peavad nad vaheldumisi kord üht, kord teist külge kuu poole pöörama, küll nad siis hommikuks terved on." Orav tänas hunti lahke õpetuse eest ja jooksis koju.
Kui õhtu jõudis, hakkas ta lapsi kase tüvele kandma. Orava tegu nägi jällegi vareseonu kuuse otsast ja kraaksus: "Hundile roaks! Hundile roaks!"
Orav mõistis vareseonu mõtteid ja kandis lapsed pesasse tagasi.

4.

Nüüd jooksis orav rähni juurde, kes naisega ja täiskasvanud lastega elas sealsamas ligidal. Ta jutustas rähnidele kõik ära ja palus neid, et nad tema laste asemel istuksid mõneks ajaks kase tüvele ja liigutaksid endid vahetevahel natuke. Rähnid tegid nagu orav neid oli palunud. Orav ise aga istus oksale valvama.
Vähe aja pärast tuli hunt metsast välja ja piilus põlevate silmadega lamava kase poole. Kui ta seal rähnide kogusid nägi kuuvalgel liikumas, pidas ta neid orava lasteks ja kargas nendele kallale. Suur aga oli kriimsilma imestus, kui orava mudilased just ta nina alt vurinal lendu pistsid. Häbelikult tõmbas ta saba jalge vahele ja katsus, et minema sai.

5.

Lapsed aga olid järgmisel päeval veel haigemad ja oravavana pidi jällegi abi otsima minema. Seekord läks ta karu juurde. Karu magas parasjagu oma koopas talveund. Oravavana äratas ta üles ja rääkis oma asja ära. "Kui minu lapsed haiged olid," vastas karu, "siis hoidsin neid süles ja soojendasin väetikesi oma hingeauruga. Enne kolme päeva olid nad terved. Katsu sina niisamuti teha. Ehk aitab."
Nii ütelnud, pöördus ta teisele küljele ja uinus uuesti magama. Orav läks koju ja tegi nagu karu õpetanud. Mõne päeva pärast jätsid lapsed köhimise ja mängisid ning hüppasid nagu ennegi.

MÕTLEMISEKS.

Miks uskus orav rebase ja hundi juttu? Miks ei söönud rebane ja hunt oravat kohe ära? Kuuvalgus ei tee küll kedagi terveks. Kuidas mõjub meisse päikesevalgus? Kuidas võime köha ravida? Ka koer tõmbab mõnikord saba jalge vahele. Mis see tähendab? Miks on jutukeses vares, rähn ja karu näidatud orava sõpradena?

Johannes Käis "Esimesed Vaod", J. Ratassep’a trükikoda Tallinn, Lai tn. 43.