Rebane on aia vahel
kinni nagu ketis.
Said nüüd värsket tibupraadi,
meie metsa petis!
Tirib siia, tirib sinna,
saba ainult naksub,
tirib nii, et kohev saba
äkki lahti raksub.
Tormab metsa, hüppab urgu -
seal ei ole ohtu,
laseb tuua ruttu - ruttu
sabakasvurohtu.
Nüüd tal juba ammust aega
saba uus ja uhke,
vana aga meie peenral
varsti õide puhkeb.