SIIL
Fred Jüssi

Niisuguseid metsloomi, kes inimest eriti usaldaksid ja ise tema seltsi otsiksid, palju ei ole. Siil on, ega teisi vist olegi. Tõsi, majades elavad hiired ja rotid, ja karmidel talvedel, kui nälg kimbutab ning hundid metsas uluvad, tulevad ka metskitsed aia taha või päris õuegi, aga see on teistmoodi kui siili naabrus. Siil kolib päriselt inimese naabriks: teeb aeda pesa, käib koera toidukausis vargil, tuleb trepi kõrvale pandud tassist piima lakkuma ja võtab vahel lastekarjagi kaasa. Mõnikord koguneb videvikus niisuguse piimatassi ümber jooma terve kari siile, ja inimest ei karda nad siis sugugi. Et siil on üpris tavaline loom, siis teavad kõik, mismoodi ta välja näeb, kuidas lühikestel jalgadel mööda aiaääri joosta vudib, kuidas mügiseb, kuidas turtsub, kui pahaseks saab, ja koera haukumise või mõne muu ootamatu lärmi peale kerra tõmbub, nii et kõik teravad okkad turri tõusevad. Muidugi ei elune siilid üksnes majade juures, ainult et siin saab neid kõige sagedamini näha, maamajade ja suvilate juures, mitte südalinnas.
Talvel siili ei näe, siis magab ta oma samblast, rohust ja lehtedest tehtud pesas talveund. Kevadel, aprillis, kui lumi sulanud ja päike juba soe - vaat siis tulevad siilid jälle välja. Varakevadel kodib siil päise päeva ajalgi ringi, sest magas talv läbi söömata ja on nüüd hirmus näljane.
Siil sööb kõike, mis kätte saab: putukaid, tõuke, vihmausse, sisalikke, linnumune. Isegi rästikuid murrab siil: varitseb parajat juhust, kuni maol hammastega turjast kinni saab haarata: siis raputab uimaseks ja teeb vagaseks, ei hooli rästiku mürgihammastest suurt midagi. Saabki siil mao käest salvata, pole see temale nii ohtlik kui teistele loomadele. Näiteks niisama suure meriseaga võrreldes on siil rästikumürgile nelikümmend korda tugevam vastu panema. See on siili kaasasündinud omadus. Kuid siilid murravad harva rästikuid.
Siilil on terav ja märg nina. Terav ja märg nina tunneb hästi lõhnu. Siilil peabki olema terav märg nina, sest silmad pole tal eriti suured asjad, on üsna pisikesed, hämarikulooma kohta liigagi pisikesed. Nii et ainult silmadega otsides ei leiaks siil toitu ega koduteed üles.
Lapsi sünnib siiliemal ühekorraga kuus - seitse. Pojad sünnivad päris paljaina - okkad kasvavad neile selga hiljem. Siili kasukas on umbes kuusteist tuhat okast. Milleks talle nii palju teravaid okkaid? Ikka kaitseks vaenlase eest. Kotka küüniste ja rebase kavaluse vastu siili okkad ei saa, aga koera, kassi ja nii mõnegi metsas eluneva murdja vastu saavad küll. Proovi puudutada kerratõmbunud siili. Mis siil teeb? Proovi, kui on juhust, ära karda - ega ta ei hammusta!
Sügisel, lehtede langemise aegu, teeb siil endale jälle pesa ja poeb pooleks aastaks magama. Aga kui siil sügisel tuppa tuua, ei jää ta talveks magama ja tahab süüa. Siil võib elada kuni kümme aastat vanaks. Et siil on tubli, kasulik ja rahva seas tuntud ning lugupeetud loom, siis seisab ta meil looduskaitsealuste loomade nimistus.

Täheke nr.  4 / 1977