TUULTEHÄLL
Aime Maripuu

Ennemuiste, vanal hallil ajal elas suures Metsakuningriigis lõbus ja lahke peoleo-pere. Või mis pere: ainult peoleo-isa ja peoleo-ema kahekesi olidki.
Kõik metsaelanikud pidasid neist väga lugu: küll kauni kollase rüü, veel enam aga meeldiva laulu pärast. Kevadel hakkas peoleo-paar pesa punuma. Punusid ja punusid - päris hariliku pesa. Siis istus emalind muna munema. Munes ja munes - päris hariliku muna. Sellest munast aga tuli välja üsna ebaharilik pojatirts. Peoleo pisike poeg - Leo. Öeldakse küll, et õnnetus ei hüüa tulles. See aga hüüdis.
"Kää-däd! Kää-däd!" kiljus ta ühtesoodu kiledalt. Ei andnud isale - emale asu ööl ega päeval. Kogu pika päeva nõudis ta aiva süüa: "Kää-däd-däd-dää! Ma söön teid ää, kui muud ei saa! Süü-a! Süü-aa!" Kuid see polnudki veel kõige suurem häda. Eks ole ju linnulapsed alati seesugused - hirmus söögiaplad. Palju hullem oli lugu öösel. Siit see päris õnnetus algaski. Kord oli pesa kõva. Siis jälle - uni ei tulnud. Ja Leo aina karjus ja kisendas: "Kää-däd! Kää-däd!" Küll muretsesid isa ja ema. Käisid isegi metsatarga - vana Öökulli käest nõu küsimas. Miski ei aidanud.

Kui peoleo isa siiani lauliski:
"Peoleo! Peoleo!
Kas Tiit teol?
Teol! Teol!
Mis tal kaasas?
Päts leiba,
lass piima, kausiga kilet ka!"

siis nüüd muutis ta oma laulu hoopis ära. Ja see kõlas nii:
"Peoleo! Peoleo!
Mul poeg Leo.
Leo! Leo!
Aina karjub!
Mis teha?
Mis teha?
Ei tea! Ei tea-tea-tea!"

Aga mis sa tead või ei tea. Häda oli suur. Ei lasknud Leo teisi metsaelanikke öösel magadagi. Need kannatasid, kannatasid. Lõpuks ei kannatanud välja. Lubasid peoleo-pere rahurikkumise pärast karukohtusse kaevata! Ja mis siis, kui Karu - Kuningas Leo äkki Rebasele - Timukale määrab? Hea nõu oli kallis!
Küll mõtles peoleo - isa. Küll mõtles peoleo - ema. Ja - välja mõtlesid. Hakkasid uut pesa ehitama. Kui varem oli pesa päris harilik, nagu kõigil teistelgi lindudel, siis nüüd sai see üsna imelik. Punusid pesa kui ümariku korvikese kase peenikeste okste külge rippu. Ja oligi mure murtud! Tuul ise tuli lapsehoidjaks! Tuli ja - kiigutas kätkit.
Tuultehällis aga magas pisike peoleo - Leo õige magusasti. Sellest ajast peoleod seesuguse pesa ehitavadki. Kui teie, lapsed, ei usu, minge ise metsa ja - vaadake!