MILLIMALLIKAS
Mall Johanson

Imelik, kuidas meri iga päev nii erinev on! Eile puhus tugev tuul ja lained jooksid kivist, mis muidu veepiiril seisab, kaugele mööda. Jaagul oli tore vaadata, kuidas nad adru rannale kandsid. Siis aga tuli üks suurem laine, limpsas sealt nagu keelega üle ja viis kõik merre tagasi. Mart ja Ants vaatasid kaugemalt, rannamändide juurest. Nad on alles väikesed ja kardavad, kui meri tume ja tormine on. Jaak teab, et vesi paistab tume sellepärast, et taevas on pilves, muidu on ta ikka niisamasugust värvi nagu alati. Tema merd ei karda, vaid käib igal hommikul vaatamas, milline mere nägu on - kas rõõmus või pahane. Täna on taevas selge, päike kuum, ja meri - tänu taevale ja päikesele - sinine ja kuldne. Täna on poisid terve päeva rannas. Paljad nagu porgandid, istuvad nad soojal liival, kaevavad ja ehitavad.

Kui liivalinn on valmis, otsustatakse sinna teha ka tiik. Poisid hakkavad pangedega merest vett kandma, aga liiv sööb kõik vee ära, enne kui järgmine pangetäis kohale jõuab. Jaak tuleb heale mõttele panna tiigiks suur pang. Siis asetatakse sinna väikesi kive, oksake pisikeste valgete õitega rannataime merihumurit ja tükike adrut - vahva tiik! Aga elanikke pole! Kui saaks mõne kala kätte!

"Oi, mis see on?!" Ants tuleb mere poolt, kokkupandud pihkudes midagi roosa süldi taolist.

"Paneme selle tiiki elama! Ema, mis loom see on? Või on hoopis lill - nii ilus ümmargune! Näe, nagu ilma varreta vihmavari! Oi, kui libe!"

Poisid jooksevad leiuga ema juurde, kes suurel kivil päevitab.

"See on kõrvukas meririst ehk millimallikas. Ta ei ole lill, vaid loom, kuigi ta põrmugi ei sarnane teile tuntud loomadega. Eilne torm on nad randa ajanud."

Millimallikas on ilus nimi. Aga kõrvukas meririst…

"Ema, mispärast rist? Ja kus kõrvad on? Ma ei näe kõrvu!"

"Vaadake, tumedat värvi rist on päris hästi näha. Seal oleks nagu neli kätt, aga nende keskel on millimallika su. Kätega ta haarab enesele toiduks väikesi mereelukaid ja paneb suhu. Kõrvu tal ei ole, ainult nimi on selline pandud."

"Aga kas silmad on? Ja kas ta häält teeb?"

"Silmi ka ei ole, ja häält ei tee. Millimallikad on väga algelised loomad, neil pole peadki, on ainult keha. Viime ta nüüd merre tagasi, millimallikas ei saa kaua veeta elada."

Nad lähevad kõik koos ja Ants paneb millimallika madalasse vette. Samas näevad poisid, et vees on palju millimallikaid. Nüüd läheb lausa jaht lahti!

"Oi, kui ilusad! - Näe, mul on lilla! - Aga mul on nii suur, et ei mahu kahte kätte ka ära!"

Igaüks toob oma saagi emale näha. Ema jutustab, et millimallikal on sugulasi ka teistes maailma meredes. Neid on veel kirevamat värvi ja on nii suuri, et inimene mahuks peale pikali heitma. Ainult et need kõrvetavad valusamini kui nõgesed. Nii nad kaitsevad ennast vaenlase eest.

Selle jutu peale viskavad poisid oma varanduse ruttu vette tagasi.

"Kas meie omad ka kõrvetavad?" uurivad nad oma käsi.

"Kalurid räägivad, et kui neid palju võrkudesse satub ja kätega sealt välja tuleb loopida, on küll pisut kibe tunne. Aga teie ei tundnud ju midagi? Tooge siis endale tiiki paar millimallikat, pärast viite merre tagasi."

Nüüd on tiigis elanikud ja mäng jätkub. Ainult Jaak ei saa veel rahu. Ta sumab vees, kükitades ja küürutades seal väga imelikult.

"Mis sa seal teed, Jaak?" küsib ema.

"Ma proovin, kas saan millimallika peale pikali heita!" ütleb Jaak kavala näoga. "Vesi on millimallikatest täitsa paks. Täna võiksid väikesed poisid ka ujuma tulla - paksus vees ei ole põhjavajumist karta!"

Tema ise õppis talvel basseinis vee peal püsimise selgeks, sellepärast ta nii tähtis on.