VIKERKAAR
Näidend
Hilli Rand

Tegelased: päike, Tuul, 2 Pilve, Punane, Oranž, Kollane, Roheline, Sinine, Lilla.


Päike: (raputab laisalt oma kiiri) No seda see kesksuvi tähendab, küll on palav (vaatab allapoole).
Maapind paistab lausa pruunikas olevat. Aga mina pean ikka rõõmsalt särama - see on ju mu töö ja selle eest mind armastatakse. Maasikad on küpsed, merevesi soe, rohi kõrge...
Oh, ma olen lausa higine! (Võtab käsipeegli, uurib end). Appike, mulle võivad ju tekkida
tedretähed ning kui silmi kissitada, tulevad kortsud! (Paneb ette päikeseprillid). Mõelda vaid - kõik on mind maha jätnud, härra Tuul on ammu kadunud ning mitte ainsatki pilvepoissi pole näha!

Tuul: (lendab tähtsalt kohale) Tere, armas proua Päike, teiega on alati meeldiv kohtuda! Kuid te ju tunnete mind ära, olen otsekohene ja pean murelikult tunnistama, et te näete pisut närtsinud välja!

Päike: Seda kardan ma ka ise, härra Tuul! Olen nii kaua siin kuumuses üksi olnud, kõik paistab justkui läbi vine... Ma ei tea üldse, mis maailmas toimub!

Tuul: Olengi just tähtsaid sõnumeid toomas. Vaadake, mul on Looduse enese poolt käsk
kaasas! (Rullib lahti ümbriku ja hakkab lugema): Kuna on saabunud suur põud, käsin mina, Loodus, kõige elava kuningas, esineda võimsal ja tugeval vihmasajul koos äikese ja
müristamisega. See otsus ei kuulu edasikaebamisele ning tuleb täide viia viivitamatult! Et aga proua Päike ei ehmuks, saab ta vaevatasuks näha vikerkaart, mida ta juba ammu soovinud on.

Päike: Milline suuremeelsus! See oli ju mu ammune salajane unistus. Oodake vaid veidi, kuni ma kübara pähe panen, muidu võib mu soeng kannatada saada (sätib kübarat).

Tuul: Asugem aga kohe asja juurde! Seekord ei tule me toime ühe pilvepoisiga, meil läheb vaja mitut elukogenud ja tublit töömeest! (Tuul lõõtsutab, kuidas jaksab, ilmuvad kaks võimukat pilve mustades nahkkinnastes.)

Pilved: Tulime kuulutuse peale. Kas on tööd pakkuda?

Tuul: Aga loomulikult! Näidake, mida oskate. (Pilved varjavad päikese, käib hele sähvatus, müristab. Kõik see kordub. Päike kiljatab iga sähvatuse peale. Tugev sadu. Päike hakkab end kahe pilve vahelt välja pressima.
Nood taanduvad nii, et keskele jääb avaus.)

Päike: Lubage, mu härrad! Lubage, ma piilun! Milline võrratu roheline rohi! (Võtab päikeseprillid eest.)

Tuul: Hei-hei, palun nüüd värvidel siia koguneda! Proua Päike ootab vikerkaart! (Värvid tulevad hüpeldes ja lenneldes, kes kust.)

Oranž: Lendasin siia otse kaugetest apelsinisaludest... Milline salapärane magus aroom seal on!

Lilla: Mina külastan kannikesi - nende lõhnaga ei suuda küll keegi võistelda. See on tagasihoidlik, aga.... lummav.

Kollane: Ja mina saabusin roosiistandusest. Sain veidi torkida... roosid on ju nii iseteadlikud!

Sinine: Mina jällegi vestlesin meelespeadega - haruldaselt targad lilled!

Tuul: Tore, väga tore teid kõiki kohata. Palun, võtke nüüd oma kohad sisse! Sellisel silmapilgul ei maksa venitada.

(Tekib väike rüselus.)
Värvid läbisegi: See siin on minu koht... ei, sina oled minu taga, ei ei, mina olen sinust kõrgemal... appi, appi, keegi oleks justkui puudu! Aga kes?

Tuul: Loeme, palun, õiges järjekorras: Punane, Oranž, Kollane, Roheline, Sinine, Lilla. Roheline on puudu! Kus ta siis hulgub?

Värvid kooris: Ro-he-li-neee! (Ilmub unine Roheline, haigutab häälekalt.)

Roheline: Vabandust, jäin veidikeseks niiskesse rohtu tukkuma. Küll oli vägev sadu, ammu ei mäleta sellist (poeb oma kohale).

Tuul: Nii, kõik on valmis, palun, proua Päike, vaadake, ilma teieta seda imet ei sünniks!

Pilved: No-oh, meid, töömehi, ei maksaks ka ära unustada! (Päike poeb Pilvede keskelt rohkem välja. Värvid seisavad õiges järjekorras.)

Päike: Oo, see siis ongi vikerkaar! Tõepoolest imeilus! kaunim kõigest, mida ma kunagi näinud olen, ja ometi ei ole ma näinud nii palju kuna viibin ju kõrgel. Tänan teid kõiki, sõbrad! (Värvid hakkavad nihelema.)

Oranž: Mu apelsinisalu ootab mind!

Sinine: Ja minul jäi meelespeadega jutt pooleli...

Pilved: (On lontivajunud.) Ka meie lahkume, oli vast väsitav tööpäev! Peame uut jõudu koguma.

(Kõik peale Päikese ja Tuule seavad minekule.)

Päike: Ärge veel minge! Kas see kõik kestab siis vaid mõne viivu?

Tuul: Jajaa, proua Päike, kõige ilusamad hetked on ikka lühikesed, see on juba kord nii!
Aga nüüd on kõigil põhjust rõõmustada - põud on möödas!

Päike: Tõsi mis tõsi, õhk on nii värske ja lõhnav, tunnen end suurepäraselt, kohtumiseni, härra Tuul!

(Hakkab oma välimust korrastama.)




Saadud ajakirjast "Täheke"