KUNKSMOOR
A. Pervik "Kunksmoor"

Katkendeid

Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar. Ümber saare seisid igas kandis teravad kivid ja veealused salakarid. Nende vahel pahises ja vahutas vesi. Saarel kasvasid kõverad ja haralised männid. Männikualune oli täis mustikavarsi, lagedatel kohtadel kasvasid aga teravate okastega kibuvitsapõõsad.

Saare randa kivide vahele tegid merelinnud oma pesad. Peale lindude elas saarel veel ainult Kunksmoor.

Kunksmoor oli pikk luine vanaeit, kelle juuksed olid alati sakris ja kasimata nagu harakapesa. Kunksmoor oli siin eluaeg elanud. Ta sõi kibuvitsamarju ja mustikaid. Kui tuju tuli, siis püüdis mõne kalakese ka. Vahel sügiseti maitses ta ka mõnd ilusamat seent, mis metsa all silma hakkas.

Keset saart kasvas sitke juure peal üks õige pikkade kõverate okstega mänd. Selle männi okste vahele oli kinnitatud Kunksmoori maja. Ja et tuuled seda elamist merele ei pühiks, olid kolme majanurga külge seotud suured kivimürakad. Neljanda nurga küljes oli veel tohutu vanaaegne imelikkude ilustustega ankur. Hirmsad sügistormid tõstsid kõigest hoolimata ikkagi vahel maja kõrgele õhku, aga kivid ja ankur hoidsid ta paigal, nii et ta pärast jälle kenasti oma koha peale tagasi vajus. Maja räästaalused olid alati täis maarohukimpusid, seeni, käsnasid ja samblatuuste, mis olid sinna kuivama pandud. Sedaviisi paistis maja seal männiokste kaisus suure sasise linnupesa moodi. Seest oli ta aga kabe ja kena. Akende ees rippusid sinise mere värvi kardinad. Põrandat kattis pehme valge vaip nagu kobrutav merevaht. Riiulid ja kapid olid täis igasuguseid imelikke asju, mida merelained pärast tormi randa olid uhtunud.

Muist neist asjadest olid pärit hukkunud laevadelt, muist sügavalt pimedast merepõhjast.

Kõige mõnusam asi Kunksmoori majas oli aga suur laia suuga kolle, kus külma ilmaga hõõgusid männikäbisöed. Siin keetis Kunksmoor punasest vasest katla sees oma nõiarohtusid. Sest see Kunksmoor oli tegelikult nõid. Oma nõiarohtude ja kunstidega oskas ta arstida igasuguseid haigusi ja tõbesid. Ta oskas neid kaela ka saata. Taimi oma rohtude pruulimiseks käis Kunksmoor korjamas suurelt maalt, metsadest ja aasadelt, soodest ja rabadest. Üle mere sõitis ta suure kollase õhupalliga, mis kõrgel taeva all lennates oli väga täiskuu moodi.

Parema meelega rändas Kunksmoor pimedatel öödel, kui päris kuud taevas ei olnud, sest siis ei pannud teda keegi tähele. Ei ole hea, kui nõiamoorid liiga silma torkavad, arvas Kunksmoor. Sellest on tulnud alati ainult koledat pahandust.

……………………………………………………………………………

Trumm oli kõik oma paremad aastad merd sõitnud. Ta oli täpselt seitseteist laevahukku läbi teinud, aga alati õnnelikult pääsenud. Loomulikult pidas ta seejuures kinni vanade meremeeste karmist seadusest, mille järgi kapten ei tohi hukkuvat laeva maha jätta, vaid peab koos sellega põhja minema. Aga kord juba põhjas ära käinud, on kapten kohustusest vaba ning võib rahulikult minema ujuda. Kuna Trumm oli erakordselt hea ujuja, ujus ta igalt poolt välja.

Kaheksateistkümnendat laeva Trummile enam ei antud. Tuli asuda kuivale maale.

Praegu elas Trumm üksi oma majas avara väljaku ääres, ja ta suure elutoa lae all rippusid kõigi seitsmeteistkümne põhjaläinud laeva mudelid. Ja lõpuks oli tal ometi võimalus teoks teha oma lapsepõlve suurimad unistused: värvida vesivärvidega ja õppida uisutama.

……………………………………………………………………………

Siis aga ilmus tuisu seest nähtavale surmani väsinud Trumm. Ta oli peaaegu jääpurikaks külmunud ja ta riided olid üleni lund täis. Kunksmoor tõusis lausa lendu talle vastu tõtates.

"Tere," ütles Trumm külmast kangete huultega. "Ma sattusin siit juhuslikult mööda minema ja mõtlesin, et astun hetkeks sisse."

Trummi kaenla alt ilmusid nähtavale paberisse pakitud lilled. Need olid viimased õrnad palderjaniõied. Trumm võttis paberi ära ja ulatas lilled kenasti kummardades Kunksmoorile.

"Noh," ütles Kunksmoor lilli vastu võttes. "Seekord on sul küll viltu läinud. Palderjanil korjatakse juuri, mitte õisi."

Trummi nägu muutus väga õnnetuks.

"Aga kas nad pole siis ilusad?" küsis ta.

"Ah soo," ütles Kunksmoor. "Seda küll."

Kunksmoor viis läbikülmunud Trummi oma majakesse tuisu eest varjule. Ta tegi kohe koldesse tule ja pani kibuvitsamarjatee keema. Siis laskis moor Trummil uisud ja märjad saapad ära võtta ja andis talle villased sokid, et ta jalad sooja saaksid. Ta mässis Trummi üleni pehmesse suurrätikusse.

"Kui mugav siin on," ütles Trumm igatsevalt ohates, kui nad juba hõõguvate männikäbidega täidetud kolde ees istusid ja auravat kibuvitsamarjateed rüüpasid. "Meri ümberringi ja soe hubane majake elamiseks. Tõtt öelda tulin ma seepärast, et tundsin suurt puudust meie õhtuste teejoomiste järele."

"Sa võiksid ju veel mõnikord tulla," ütles Kunksmoor kärmelt. "Pikkadel talveõhtutel ongi siin vahel veidi üksildane olla."

"Ma tulin sind linna tagasi kutsuma," ütles Trumm vaikselt. "Mitte linn ei aja sind hukka. Põhjus oli kuskil sinus endas. Sa pead endaga võitlema, mitte linnaga."

"Ma tean," ütles Kunksmoor. "Aga ma pean ennast siin koguma, vähemalt selle talve veel. Ja ma tahan kirjutada valmis selle raamatu oma taimetarkustest, mida sa mul soovitasid teha. Kui see on tehtud, siis ehk tulen."

"Ma olen juba vana mees," ütles Trumm selle peale, "ja tee sinu juurde oli nii pikk ja vaevarikas. Luba mul jääda siia sulle appi. Ma võin su taimed üles joonistada. Sest õigupoolest tulin ma paluma su kätt ja südant."

Kunksmoor hakkas üleni õhetama nagu õitsev roos.

"Ma ei tea, kuidas ma pean vastama," ütles ta. "Mul pole niisugust olukorda veel kunagi varem olnud."

"Ma palun ainult ühte sõna, mu kallis Emmeliine! Kas jaa või ei."

Seepeale sosistas Kunksmoor kiiresti:

"Jaa."

Ja pakane ning tuisk väljas mahenesid soojaks pehmeks sügisõhtuks. Kunksmoori maja ümber lõid õitsema suured tumepunased jorjenid. Väljast merelt tuli kajakas ja koputas tasakesi nokaga vastu aknaruutu, aga Kunksmoor ei märganud seda üldse.

Kunksmoor istus kolde ees ja vaatas oma armsale Trummile silma. Ja männikäbisöed koldes hõõgusid punaselt ja kuumalt, levitades vaigulõhna ning õdusat soojust.

……………………………………………………………………………

Väljas oli juba pime.

Rõõmsasti oma suure käekotiga vehkides jätkas Kunksmoor tantsiskleval sammul teed. Paar korda pidi ta juhatust küsima, siis oligi ta jälle päral.

"Küll ma ootasin sind," ütles väike tüdruk. "Ma kartsin, et sa ei tulegi. Vanaema magab, aga isa ja ema on kodunt ära."

Tüdruk viis Kunksmoori vanaema tuppa. Vanaema lebas suletud silmil voodis ja hingas vilinal.

"Ta ei saa ennast liigutada ega näe mitte midagi," ütles tüdruk murelikult. "Kas sa teed ta nüüd kohe terveks?"

"Hm," ütles Kunksmoor vanaema silmitsedes. "Mul ei ole rohtusid kaasas. Las ma mõtlen natuke."

Kunksmoor istus vanaema kiiktooli, mis akna all seisis, ja hakkas hoogsalt kiikudes mõtlema. Tüdruk istus vaikselt järil ja jälgis suurte ärevate silmadega Kunksmoori kiikumist.

Lõpuks ütles Kunksmoor:

"Vaatame, mis maitseaineid su emal köögis on!"

Nad läksid kööki ja tüdruk avas sahtli, kus ema maitseaineid hoidis. Seal seisid mõned toosid pipra, sooda, sidrunhappe ja vaniljesuhkruga. Kunksmoor tõstis neid porisedes paigast paika.

"Vana head tüümiani tänapäeval nähtavasti enam supi sisse ei panda. Ja vorstirohtu ei näe ma ka. Kus on siis köömned? Ja kadakamarjad? Ja rosmariin? Piparmünti ka ei ole. Kressiseemneid ei ole. Kurgirohtu ei ole. Su ema annab sulle vist paljast pipart ja soodat süüa? Vaene laps."

Väike tüdruk punastas ja ütles, et köömned lõppesid neil just hiljuti otsa ja et tegelikult on neil veel ka sibulaid.

"Hea seegi," vastas Kunksmoor. "Ma loodan, et teil on siis ka küüslauku? Kuivatatud seeni ja maateed ei maksa muidugi küsida."

Küüslauku ei olnud, kuivatatud seeni ning maateed ei olnud ka.

"Mõni hallitanud leivakooruke ometi kuskil kapinurgas vedeleb?" nõudis Kunksmoor.

Ent maja oli puhas ja kuiv ning hallitust ei olnud kuskil.

Kunksmoor läks päris vihaseks. Ta kallas oma käekoti köögipõrandale tühjaks. Kotist tuli välja kõikmõeldavat pudi-padi. Pahane Kunksmoor hakkas asju ükshaaval kotti tagasi toppima.

Lõpuks jäi köögipõrandale hunnik heinapuru ja pepri. Kunksmoor soris pebretolmu läbi ja tõstis mõned peotäied murukesi köögilauale. Ülejäänud ebemed ajas ta taskusse.

"Mitte kunagi ei tohi kodunt tühja kotiga välja tulla," ütles ta. "Alati peab igaks juhuks ühte-teist kaasas olema. Oleksin ma veel mett kah taibanud võtta, siis tuleksime kuidagi toime."

Väike tüdruk lõi nüüd näost särama.

"Mett meil on!" ütles ta ja otsis kiiresti meepurgi välja.

Kunksmoor nuusutas mett ja torises veel natuke. Siis küsis ta kaks kastrulit, kuumutas tulel mett, lisas sellesse taimekribalaid, segas, kurnas, jahutas ja sai kuldkollase salvi. Teises kastrulis keetis ta paksu tumelillat vedelikku.

"Ehk ajab asja ära," ütles ta.

Moor otsis kotist linnusule, kastis salvi sisse ja võidis vanaema silmi. Siis andis ta vanaemale mõned tilgad vedelikku.

Tüdruk jälgis hingetuna Kunksmoori tegevust.

Vanaemaga ei toimunud mingit muutust. Tüdruk oli nii pettunud, et hakkas nutma.

"Kannatust, laps," ütles Kunksmoor. "Haigus tuleb hobustega, aga läheb härgadega. Homme tulen ma jälle."

Kunksmoor käis usinasti päev päeva kõrval vanaemale tilku andmas ja salvi panemas, kuni lõpuks ühel päeval ütles ütles vanaema äkki selge häälega:

"Ma näen."

"Vanaema!" hõiskas tüdruk. "Kas sa tõesti näed mind?"

Vanaema tõusis voodiservale istuma, tunnistas lapselast tähelepanelike silmadega ja ütles:

"Näh, oled sina aga vahepeal suureks tüdrukuks kasvanud."

Siis tõusis ta üles, võttis kapist riided, pani need selga ja hakkas voodit korda tegema.

"Mine, lapsuke, kata laud ära!" ütles ta. "Külalisele tarvis meeleiba ja piima pakkuda."

Kunksmoor kiikus mõnusasti kiiktoolis ja ootas piima ning meeleiba.