EESTLASTE RAHVARÕIVASTEST Eestlased kandsid rahvariideid kuni läinud sajandi lõpuni, saartel ja suurte metsade keskel kauemgi. Taludes peeti lambaid, nende villast saadi lõnga, mis värviti kas omakorjatud taimedega või poevärvidega. Telgedel sai sellest seeliku -, püksi - ja kuuekangas. Põllul kasvas lina. Sellest tehtud niit kooti särgiriideks. Kangast kooti ja teisigi näputöid tehti talvel, kui väljas põllutööd tehtud. Pikkadel õhtutel tuli mõnikord külarahvas kokku, et töö rõõmsamini edeneks. Kuulati jutte ilmast ja maast ning lasti kätel kärmelt käia. Eesti jagunes vanasti umbes sajaks kihelkonnaks ja peaaegu igaühel neist olid isemoodi rõivakombed, isegi igas külas tehti midagi teisiti kui naabrite juures. Kui mõnes peres sai valmis tore seelikuriie, käisid teisedki perenaised seda imetlemas. Hakkasid nad ise uut kangast kuduma, pandi mõni triibuke ikka omamoodi. Ja kuigi ema õpetas tütrele seda, mida oli õppinud vanaemalt, said rõivad küll omavahel sarnased, aga ometi ka natuke erinevad. Naise riieteks olid särk ja seelik. Särgil oli ilustatud krae, õlalapid ja kätised. Mõnel pool kanti lühikest kaharat särki - nn. käiseid, mille kaunistuseks oli enamasti lilltikand. Seelik oli tavaliselt triibuline. Väljaspool kodu kanti suvel õlarätikut ja kampsunit või vesti. Väga tähtis oli vöö. See mässiti mitu korda ümber keha, et temast töö juures tuge oleks. Ehteks oli sõlg. Paiguti oli see päris väike, Setumaal aga hiiglasuur. Väikesi sõlgi võis peo puhul mitut kanda. Ehiti end veel preeside, krõllidega, keede, hõbekettide, kaelarahadega. Väga mitmekesised olid peakatted, naistel ja neidudel olid need erinevad. Mehed kandsid särki, pikki pükse või põlvpükse, triibulist või väikese mustriga vesti ning kuube. Suvel olid rõivad linased, talvel villased. Ülerõivaks oli kas valge, hall või lambapruun pikk - kuub, mida ilustati punase punutud vööga ja meestel ka tinanööpidega. Peas oli meestel enamasti kõrge kaabu või siiludest murumüts, kuid oli veel teistsuguseidki peakatteid. Talvel kanti tavaliselt lambanahkset kasukat ja karvamütsi. Väga peened ja keeruliste kirjadega olid kindad, enamasti kootud kaht värvi lõngast. Niisugused olid riided, mida suure hoolega tegid ja rõõmuga seljas kandsid meie vanavanaemad ja vanavanaisad. |